neljapäev, 5. märts 2009

Hunger (2008)

Nüüd on vist siis kätte jõudnud koht kus eraldatakse mehed poisikestest ning tõsised filmifriigid suvalistest meelelahutuseotsijatest sest ma ei suuda kuidagi isegi head nägu teha ,et film mulle meeldis või liigutada suutis. Tunne on täpselt selline nagu siis kui sulle on antud klaas kallit kvaliteetveini maitsta ja sa mõtled ,et tahaks selle mõru kraami asemel üht tubli suutäit viskit või piiritust. Vähkresin pikkad venivate stseenide ajal nagu tulistel sütel ja pean tunnistama ,et korra kerisin isegi edasi. Internetis on mitmel pool viidatud visuaalsele lummale, kunstilistele küljele ja vaimustavale kompositsioonile. Mina aga ei suutnud leida midagi huvitavat näiteks mitme minutilises stseenis kui lapiga uriini kokku lükatakse – ei olnud see shokeeriv, ootamatu või üllatav. Ei osanud sealt ka mingit sümbolit välja nuputada või varjatud tähendust. Ma ei tahaks samas uskuda ,et olen täiesti kunstiliste kaadrite suhtes tundetu, Stalkeris nähtud pikad loodusvaated suutsid mind küll siiralt vaimustada. Ehk oli tegemist sedalaadi kunstiga nagu purki kangipanek ja kesk jäävälju ebainimlik ulgumine. Tõsi küll see kuidas vangid vastu seina sittusid ja seda seal lustlikult laiali hõõrusid suutis mu vähemalt naerma ajada. Ja see oli teine tipphetk filmis kus esimeseks oli töölesuunduv vangivalvur kes enne autoalt pommi kontrollib mis oli kuidagi valitsevat olukorda iseloomustav stseen. Tunne jäi pigem ,et vaatan dokumentaalfilmi kus üritati ka autori mingit kunstilist ambitsiooni rahuldada. Netist uurides tundub ,et siin näidati põhjalikult ära kõik protestiaktsioonid mida vangid trellide taga läbiviisid ,et endale poliitiliste kinnipeetavate staatust hankida. Alates siis pesemisest keeldumisega - lõpetades sellega kuidas vabaduses olevad kambaliikmed valvureid tapsid. Valvuri mõrv ehk oli veidi üledramatiseeritud aga muu paistis suhteliselt naturaalne. Kuigi tundus olevat kunstlikult liiga kreeni aetud kus vaatajat sunnitakse tundma süüalusele kaasa ilma jutustamata mida ta täpselt siis tegi enda vangistuse ärateenimiseks, poliitiline ta ametlikult polnud järelikult polnud need vaid kõned ja lendlehed miks mees luku ja riivitaha saadeti vaid ikkagi mõrvad ja õhkimised. Sarnase süsteemi alusel võib teha mõnest verisest kommunistide lihunikust südantlõhestavalt õnnetu filmi stiilis kuidas vaene Beria end iga õhtu magama nuttis või Bormann kongis mahalaskmist ootas. Lisaks näiliselt juhuslikule vangla eluolu näitamisele süvendas dokumentaali muljet veel peategelase ja kirikuõpetaja vaheline pikk, kuid huvitav, vestlus, mis hakkas mulle tugevalt meenutama intervjuud. Pean lisaks tunnistama ,et meeste vestluses kaldus isiklik sümpaatia pigem usuvenna poolele. Küllap olen ma ka selline orjarahva tüüpiline produkt kes hindab elu rohkem kui vabadust. IRA meeste surm tundus igaljuhul piinarikas nii neile kui kõigile lähedastele ja kasutu, milltetõttu arvatavasti ei pääsenud empaatia eriti mõjule. Tegemist polnud ikkagi diktaatorliku riigi represioonidega vaid mehed võtsid ise nõuks surra veendumuste nimel. Nii ,et filmis kaks olulist asja libisesid juba mööda – ei suutnud ma tabada kunstilist külge ning ei suutnud ma end samastada ka peategelasega. Selline lollus pigem hakkas häirima – oled suur võitleja siis istu enda kuus või mitu aastat ära ja pane pomme edasi, elavana on ikkagi kasutegur suurem ka võitluses ühinenud Iirimaa eest. Või siis kraabi lusikaga tunnelit ning plaani põgenemist. Kui filmi mõte oli olla sellesmõttes häiriv on ülesanne täidetud. Metsavana leiab kokkvuõtteks ,et ta peaks jääma edasi gore, soolikate, vere ja campi huumoriga filmide juurde kus ta koht. Leivapurude süllepudenemine, kindlasti mingi oluline sümbol mida ei tabanud. Ettevaatus pole kunagi liiast Aga mis sümbol see mesilane nüüd oli sellest ma samuti aru ei saanud. Siin aga läks, andku jumal ja filmisõbrad mulle andeks, mul kõht tühjaks. Krahv Monte-Cristo meenus samuti pidevalt neid räpaseid karvaseid vaadates, tema hindas küll enda elu märksa enam. 2/10

8 kommentaari:

Jaanus (Xipe) ütles ...

:)
Kurat, mina veinist küll ära ei ütle.


Endal jäi üritus täiesti kaasa tegemata. Sai pisukese seltskonnaga hoopis seda tehtud, et lükkasime Dr. Strangelove'i peale. Hulgas oli inimesi, kes polnud näinud. Mul viimasest vaatamisest oma pool aastat möödas, ei mina ära öelnud. Teiseks tuli Nõukogude Liidu šoki sõjahorror 86.-ndast - idi i smotri - vaatajate segikammimise film, mis andis ka üht-teist naermisalust.

Kurat seda teab, kummale poole ise oleksin kukkunud - teinekord need uued PÖFFi kvaliteetfilmid täiesti mekivad, kuid enda maitse kisub ikka tavaliselt vanemate poole ja mõndadel on selline ääh mekk, et näed küll, et kvaliteetfilm ja alternatiiv hollywoodi sodile, kuid jääb, näe võõraks. PÖFFi suurimad elamused on ikka Deer Hunter ja Das Boot olnud. Nägin mõlemat, näe, esimest korda just festivali raames ja kurat, mulje oli tugev.

metsavana ütles ...

Ei oskagi öelda kummale poole sa oleksid kukkunud kuid pigem usun ,et Mina ja Kalver olime rohkem erandid. Üldjoontes tundus ülejäänud vaatajatele Hunger siiski meeldivat. Isiklikult oleksin vist eelistanud veelkord Dr. Strangelove ülevaadata. Mulle on mõned BÖFFi kvaliteetfilmid ka vahel väga meeldinud kuid see käesolev lugu jättis küll täiesti ükskõikseks.

Idi i smotri on mul endal ka juba tükimat aega plaadil ootamas ja su post andis igaljuhul tugeva tõuke ,et asi ülesotsida. Püüan lähiajal äravaadata.

Aga Deer Hunter ja Das Boot jätsid vägeva mulje juba isegi pisemalt ekraanilt. Ise sai äsja Talvisota poolsuurelt ekraanilt vaadatud ja võib seda ka täiesti julgelt nimetatud kahe kõrvale asetada. Püüan lähiajal sellest ka midagi kirjapanna.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Ei mina söanda vist niipea ei Das Booti ega Deer Hunterit väikselt ekraanilt uuesti vaadata, kuigi üks endal olemas, teise dvd sõbral, sest Apocalypse Now Reduxi vaatamine väikselt ekraanilt pärast seda kui kinosaalis nähtud, oli küll paras vägeva mälestuse ja mulje rikkumine.

metsavana ütles ...

Kuidas su suhtumine projektorisse näiteks on ? Ise leian ,et sellega juba kannatab päris kenasti sarnaseid asju vaadata. Kinno kardan ,et enne kümmet aastat vaevalt nimetatud asjad taas satuvad aga noh mine tea.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Festivalide värk. Festivalid on popid ja neil võib igasuguseid asju näha.

Das Boot ja Deer Hunter nähtud PÖFFil, Apocalypse Now Redux ja Dr. Strangelove Ameerika kultusfilmide festivalil.

Ei, projektorisse ma halvalt ei suhtu. Sellega annab vaadata küll, kuid läppari ekraanilt ei taha suurfilme naljalt vägistama hakata. Kui on vähemalt hea helistüsteem, siis mõnikord ika vaatan. Neist meestest ma üldse aru ei saa, kes mobiiltelefoniga filme vaatavad.

metsavana ütles ...

Ma olen kõigi nimetatute puhul pidanud leppima vaid käepäraste vahenditega. Kui peaks võimalus avanema suurelt ekraanilt vaadata siis ei jätaks muidugi küll kasutamata. Kahjuks on enamus selliseid näitamisi aga Tallinnas.

Läpakalt ma ei suuda filmi vaadata nagu ka arvutimonitorilt, ainukeseks erandiks on Kalveri laiekraan monitor mille suhtes olen veel valmis erandi tegema aga vahel tuleb seal ka silmi kissitada ja lähemale liikuda ning ei saa mõnusalt külitada ja vaadata. Projektori suhtes kui sul läheb endal programm koolis lõdvemaks siis astu aga läbi ja võta plaate kaasa ning võime suuremalt ekraanilt klassikuid ülevaadata. Sain sinu plaadid ka muideks läbi.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Millalgi küll tahaks Fulcit uuesti vaadata, kuid egamul nende plaatideg akiiret pole. Tahad sa oma plaate ka tagasi millalgi? Mul veel kõik vaadatud pole, sest mu arvuti dvd-lugeja teeb mingeid imelikke trikke nende plaatide mängimisel, kuid ma võin omale koopiad ära teha.

See filmide vaatamise mõte täiesti kõlab.

metsavana ütles ...

Ei taha, kirjutasingi need DVD'd spets sulle mingitele eriti odavatele paarikroonistele toorikutele. See seletab arvatavasti ka lugemisvigu, soovitan kopeerida enne vaatamist kettale.

Vaatamisest suhtleb edasi privas :)