A Bittersweet Life (2005)

Maffias töötav Sun-woo saab enda armukadedalt bossilt ülesande ta noorel armukesel paar päeva pilk peal hoida kuni vana ise eemal viibib. Kui peaks tekkima kahtlus ,et kohtutakse samal ajal mõne teise mehega on käsk mõlemat karmilt karistada. Boss on teinud enda arvates ideaalse valiku, sest Sunwoo on külm, siiralt kuulekas ja fantastiline võitluskunstide spetsialist. Kuid tema ja käsilase vahelises vestluses tuleb välja ka mehe suurim nõrkus millega vanamees arvestada ei oska. Noormees pole nimelt kunagi armastust kogenud ja seetõttu läheb tal armunuid teolt tabades ka meel härdaks, mille tulemusena jätab ta vajalikul hetkel päästikule vajutamata. Mehed (ja eriti vanad mehed) on naisterahvaste pärast ennemgi suuri rumalusi teinud ja president Kang satub sellise kuuletamatuse tõttu enneolematusse raevu (milles hakkab lausa kahtlustama ,et käsilane on ise tema neidu armunud). Nii annab ta käsu Sun-woo, hoolimata ta senisest perfektsest aastatepikkusest teenistusest, mulla alla panna millepeale viimane omakorda pisut solvub ja asub peale sümboolset uuestisündi, võitluskunstide ja mitmesuguste tulirelvade abil enda pahameelt ning kibestumist välja elama. Ei pea küllap mainimagi ,et pildiline pool on kaunis (sest seda on ta kõigil sellest kandist pärit filmidel) ja Byung-hun Lee on neetult stiilne negatiivne kangelane. Pisut on ka ka musta huumorit ja tahaks juba öelda ,et üks väga hea põnevik ning postituse äralõpetada aga on siiski mõned seda takistavad tegurid. Esimesena on lugu liiga etteaimatavat radapidi liikuv. Näiteks Park'i triloogia sisaldas tunduvalt huvitavamalt jutustatud kättemaksulugusid. Teiseks vähe verd ja perseid. Alguses mõned veidi ülepingutatud kuid lahedad löömastseenid tuletasid John Wood meelde kelle väike fänn ma ka olen kuid lõpp jäi natuke pettumuseks. Püssi lasti seal küll aga ma olin valmistunud ikka paarikümmneminutiliseks rajuks fantaasiarohkeks kütmiseks kus füüsikaseadusi mõnuga eiratakse. Nii ,et kuigi Bittersweet life võib julgelt nimetada heaks filmiks ja pettunud ma samuti pole ei suuda ta kahjuks midagi üllatavat või uudset pakkuda. Autoriks olnud Ji-woon Kim'i The Good, the Bad, the Weird ja A Tale of Two Sisters on näiteks tunduvalt paremad filmid. Tulirelvade hankimine on kahtlemata filmi parimaks kohaks. Iseenesest ideeliselt ei midagi uut sest relvade ost on kõigis kättemaksufilmides üks kohustuslik punkt kuid seekord pöördub kangelane sellejaoks eriti muhedate venelastest ärimeeste poole. Presidendi jäärapäisus asjas võttis isegi peategelase nõutuks rääkimata siis veel minust. Tundub ,et ka bossi enda peas valitseb lõpuni segadus sest ei suuda temagi Sun-woo poolt, filmi lõpus esitatud, viisakale küsimusele “Miks” eriti mõistliku vastust anda. Vene pättide suurepärased sõiduoskused Max Payne Koristaja keda miski enam üllatada ei suutnud Ja teolt tabatud Kah väga sümboolne stseen, iseenda matused. Ja lühikese jutuga mehed Ning pisemat sorti boss kellel kuidagi alluvate valikus ei vedanud 7/10