teisipäev, 10. märts 2009

Talvisota (1989)

Talvesõda oli enne käesoleva filmi nägemist mu järjekordne must ala ajalooteadmistes. Seoses antud sõjaga meenusid vaid pildid vanast Horisondist kus valges riietuses mehed roomavad automaatidega mööda kõledat ja jäätunud tundrat. Kuigi sõjafilmid on mind alati kummalisel kombel köitnud ja tõmmanud ei olnud ma huvitaval kombel sellest filmist eriti midagi kuulnud ning vaatama sai asutud tänu Trashile kes seda juba varasemalt vaadata soovitas ning hiljuti ka DVD pihku pistis. Plaat kohe siiski teed mängijasse ei jõudnud kuna sain karmi käsu vaata seda kindlasti koos semudega ja suurelt ekraanilt. Selline soodne pinnas vaatamiseks tekkis aga alles eelmine laupäev kui sõber Blond sai viimaks aega Elva külla tulla. Püüdsin ka Ove kutsuda kuid mees otsustas miskipärast hoopis arvutimängudega meelt lahutada ja võib julgelt öelda ,et jäi väga heast filmist ilma. Filmi alustatakse üsnagi lõbusalt ja lustlikult. Mehed mobiliseeruvad ja suunduvad uljalt sõtta. Loetakse isegi isamaalist luulet ja rüübatakse vägijooke. Lõbusate vahepaladena näidati kuidas peamiselt vabatahtlikest moodustatud armees auastmete vaheline erinevus ei maksnud midagi. Näiteks meeldis meile Kalveriga mõlemile stseen kui üks aukraadilt kõrgema ohvitser tuleb supipada ära hiivama millepeale reamees ta lihtsalt vittu saadab. Käiakse veel neiudel külas mudugi ka. Kes saab ema kes tütre. Edasi jõutakse aga rindele ja sealt võtab lugu juba süngema tooni üles ning hakkab muutuma üha lootusetumaks - võikamaks. Pean tunnistama ,et nii gorest sõjafilmi ma ei suudagi hetkel ühtegi teist nimetada. Pikki lahinguid jäätunud võsas ja kaevikutes on kujutatud tõeliselt veriselt ning võimsalt. Päris paljud stseenid teeksid ka mõnele suuremaeelarvelisele sõjafilmile silmad ette. Samas oli tegevus üllatavalt hästi jälgitav ega kiskunud kordagi arusaamatuks kaoseks nagu sõjafilmides sageli kombeks. Vahepeal visatakse sisse mõningaid lõbusaid noote ka hiljem kui näiteks keset lahinguvälja punkris sauna köetakse, kassi peetakse või vaadatakse kuidas metsa taga punaväelased Stalini sünnipäeva peavad aga üldiselt mida edasi seda rasmekaks film muutub, mis kulmineerub filmi lõpus lihtsat sõdurit ümbritseva pommitamisega mis meenutab stiililt pigem sümboolset põrgut. Meeldis väga ,et soomlased on filmitegemist ikka väga tõeliselt võtnud. Kui malev marssis siis kadus selle saba kaugele metsa taha ja oli ka arusaada ,et ikka sõjavägi liigub mitte nagu haltuurategemine Eesti filmides ,et kolm meest jooksevad üle lageda välja ja muu on pigem vaataja fantaasia teha. Näiteks minule jäi küll Nimed Marmortahvlist pigem tunne ,et see oligi vaid kooliõpilaste ja käputäie venelaste omavaheline andmine, kus poisiketele susati lõpus häbiväärselt kusepeatuses ära. Soomlased tegid filmi ikka hingega nii ,et enam ei peaks üle tegema ega häbi tundma. Maastiku ja kliima tuletas meelde väga palju Eesti. Meenus eriti lapsepõlvekodu Pühastes kus mu perel oli kunagi väike metsatalu mida ümbritses korralik põlismets mis omakorda tihedalt täis kausjaid samblat täis kasvanud lohkusid kus oli hea pikutada. Hiljem vanemana sain teada ,et tegemist on mürsuakudega ja sealsamas olevat lõunaeesti ühtesid verisemaid lahinguid peetud. Hea õnne korral võivat seal tänaseni sambla alt mõne kiivri või roostetanud püssiloksi leida. Talvisota andis igaljuhul päris hea ettekujutuse mis täpsemalt võis omalajal seal ümbruses toimuda. Kõik tegelased on sümpaatselt kujutatud. Paar neist kippusid küll vaatamise ajal sassi minema. Peamiselt keskenduti venadele Hakalatele. Lisaks olid meeldejäävad tegelased veel vuntsidega taat-vabadussõjaveteran kes pidevalt Maleva Lembitu kombel midagi puust nokitses, isamaalistest tunnetest ja luulest pakatav tudeng ja kaabuga eluvend. Imestama panid küll pisut meeste seljasolevad vormid ja kiivrid. Meenutasid need nimelt, mulle võhikule, pidevalt välimuselt Saksa omi. Hiljem sain ka pisut selgust millest arvatavasti sarnasus tuleb kui üks sõdur kurdab teisele ,et kahurid ei saa tulistada kuna naljavendadest Šveitslased (võin praegu riigiga julmalt eksida) on saatnud vale numbri mürske. Arvatavati oli asi selles ,et kõik varustus oli sealtkandist sisseostetud (netist sellekohta infot ei leidnud nii ,et päris kindel siiski pole). Mis puutub tankidesse (samuti ohtralt ekraaniaega saavad tegelased) siis neid Soomlastel pole pea üldse (wiki järgi kuskil 30 ringis). Venelastel aga tundub seda rauda olevat jalaga segada. Samas mingit erilist kasu ei tundu masinatest olevat. Pigem on need kõrgetel kitsastel roomikutel liikuvad kohmakad nurgelised karbid surmalõksuks omaenda meeskonnale. Sellega seoses meenub ka hea stseen kui soomlased ühele tankile puuhalu lihtsalt roomikuvahele pistavad ja mootorisse molotovi läkitavad (Mulle oli muide üllatuseks ,et kuulus süütepudel on enda nime saanud just siin sõjas). Tanke olevat venelased kaotanud selles sõjas kokku üle tuhande - ei imesta. Äsja oli sama filmi vaadanud ka sõber Martin koos enda militaaralal töötava kaasaga kes tegi sama filmi aga üsna tugevalt maha kuna kõik oli nö ühe rühma kaevikulugu ning sõjakorraldust ja üldist lugu oli vähe. Mulle see kindlate inimeste jälgimine läbi terve sõja meeldis just väga. Hiljem lugesin wikist sõjakohta lisainfo ka läbi ja jäin rahule. Nagu teada sain puhkes sõda selletõttu ,et Venemaa soovis kontrollida Soome lahe mõlemat kallast nagu varemalt tsaariajal. Selline olukord tundus neile andvat hea positsiooni kaitses. Õnnetuseks oli aga alles hiljuti Vene kreisririigi provintsiks olev Soome peale kodusõda iseseisvunud. Kiirelt organiseeriti sõja õigustuseks odav piirikonflikt, tulistades oma mehi suurtükkidest - miinipildujatest ning ajades süü soomlaste kaela. Peale provokatsiooni nõudsid venelased ametlikku vabandamist ning piiriäärse ala neile loovutamist millest loomulikult keelduti nii ,et Molotov andis teada igasuguste suhete katkestamisest ja varemalt piiriäärde kogunenud väed alustasid edasitungimist. Venelastele õnnetuseks oli sel aastal üks sajandi raskemaid talvesid ja neid endid korduvalt välisründajate eest kaitsnud kliima osutus seekord vaenlaseks. Lisaks käidi venepoolel vägedega ülimalt hoolimatult ringi, sõdureid tundus väejuhtidele olevat piiramatult käes (piiriäärde oli neid väidetavalt üle miljoni kokku aetud). Filmis on seda raiskamist üsnagi värvikalt kujutatud stseenides kus tuhanded ja tuhanded viisnurgaga tornmütsidega purjus soldatid sipelgaparvena röökides otse kuulipildujatele peale jooksevad. Väike rahvas aga ei saanud endale selliseid kaotusi lubada – kasutada tuli säästlikumat kaitsetaktikat mis viis edule - vene rünnak jäi toppama ja lõpuks kuulutati välja rahu. Selle saabumist on ka filmis hästi kujutatud kuidas venelased, keset ägedat pealetungi, äkitselt röökima ja mütse loopima kukuvad. Soomlased aga satuvad vaenlase veidra meelemuutuse peale segadusse. Eks selline käitumine tundub kuidagi kohatu ka. Lõppkokkuvõtteks venelased isegi saavutasid enda eesmärgi ja said kätte oma palavalt igatsetud maaalad kuid millise hinnaga? Soomlaste kaotused olid umbes 30 000 meest aga venelastel, erinevate allikate alusel, 200 000 kuni miljon. Lõpuks mindi ikka nagu muiste tormijooksuga kokku. Saun keset lahinguvälja Romantikat jagus ka filmi keskele Soome vägilane puhkamas Ei imesta ,et venelased ei tahtnud end kergelt punkrist vangi anda teades ,et Stalin kuulutab nende pered selljuhul rahvavaenlasteks ning jätab ilma toidutalongidest või saadab koguni laagrisse. Sama suurejooneline hõiskamine kui Stalini sünnipäeva aegu. Jumalateenistus lahinguväljal Aus talumees tegi tööd ja nägi vaeva kuid koore riisus piimalt linnavurle Ja mis parool seksiks see "istume maha" oli ? casualties of war Kusjuures huvitav ,et kõige patriootlikum mees kaotas lõpuks kõige esimesena terve mõistuse. 10/10

5 kommentaari:

Trash ütles ...

Minu lemmikfilm ever!

See linnavurle ja kaabuga keigar oli muide kolmas vend Hakala, isa kunagise kõrvalhüppe vili, sohipoeg ühesõnaga. Aga sinugi screenil olev ümmarguste prillidega rühmaülem joodab Pohjanmaa filmis ( ja raamatus ) peategelase poegadele viina sisse ja siis minnakse järvele automaadist ja venelaselt sõja ajal võetud nagaanist tulistama. Aasta on siis 1978.

metsavana ütles ...

See Antti Tuuri raamat millel film põhineb on vist ka eestikeeles ilmunud? Peaks üritama hankida ja lugeda, oleks ehk heaks vahelduseks ulmele.

Hea film igajuhul, suured tänud!

Cleitus van Damm aka MNC ütles ...

hea raamat ja parim sõdimisvilm üldse mida mu isa kõige sõjakam poeg näinud on..kus sa varem elasid, et seda näinud polnud ?
Neid tanke Bt-5 oli vilmimise jaoks vist aint kaks või kolm tükki(täpselt ei mäleta) sellepärast nad iga pealetung ainult põlesidki ,mitte ei lennanud taivan luaksen.
Minuarust oli venelastel talvesõjas ka mõned KV-1 ja
kv-2-d (ehk tõsised soomuskindlused roomikutel) , aga sõjaajal lasti nood kõik õhku või sulatati ümber nii-et vilmimiseks polnud sommidele ühtegi müüa.
Bensiini pudeleid hakati kasutama soomuse vastu hispaania kodusõjas ,aga nime nad said talvesõjas- ei ole vaja tõsiselt võtta seda mis mõne venemaal toodetud viinakokteili pudeli tagasildile kirjutet on :D
Njah, marmortahvlite teemal võib öelda aint seda, et lätlaste "Riia kaitsjad" on kordades sitem vilm ja tundus ka dekaadi jagu kauem kestvat , ehki ma umbes veerand ajast sügavas unes viibisin.
nii-et eesti rahvuslik uhkus on siiski päästetud senikaua kuni soomlaste poole ei vaata...

Soprano ütles ...

Meil oli sõjaväes üks veebel, kes viis meid ekskursioonidele Sinimägedesse ja teistesse kohtadesse ning bussisõidul sinna pani selle filmi mängima või mõne haubitsate video. Telekas oli hästi väike ja kaugel ning pidevalt tuli tukk peale - bussisõit väsitab. Tuleb omal jõul uuesti vaadata.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Kurat, see oleks küll halb kui lätlastele ka filmiga alla jääks. Soomlastele alla jäämist annab nagu seedida veel.

Sopranol oli tore veebel. Meil oli üks selline veebel, kes ei olnud nõus Apocalypse Now vaatamiseks öörahu edasi lükkama.