teisipäev, 31. märts 2009

Dead-End Drive In (1986)

Noormees nimega Crabs laenab vennalt ta uhket üleslöödud masinat, et enda neiu õhtuks autokinno viia. Kuna tegemist pole aga tavalise maailma vaid postapokalüptilisega siis virutavad politseinikud seal, sellajal kui noored salongis keppi teevad, autol rattad ära. Hommikuvalges selgub ,et sarnaseid hädalisi on kinos veel kel midagi masinalt tuuri pandud ning kuna ilma autota ringiliikumine võrdub sellises ühiskonnas enetsetapuga on hakanud autokinno lausa pisike püsielanikest kogukond tekkima. Kuigi kohalikud on nõus meest enda kampa võtma ning isegi ta tsikile hakkab sealne elu üha enam meeldima (lebo, narkootikumid, junkfood, rockmuusika ning halvad filmid – ma ka ise oleks tõsiselt mõelnud pikemalt sinna paradiisi peatuma jäämisele) on kutt võtnud nõuks iga hinna eest koju tagasi pääseda ja kaotatud vabadus maksku mis maksab tagasi kätte võidelda. (järgnev võib sisaldada pisematsorti spoilereid) Dead-End Drive In on kirev ja silmailu pakkuv film. Postapokalüptilised maastikud tolmuste lagunenud tänavate ja mahajäetud linnaosadega, friigid, punkarid, allakäinud mendid ning 80nendate stiil ja musa on kõik väga lahe. Valitsevat õhustikku annab hästi edasi algusestseen kui peale liiklusõnnetust autoteisaldajad omavahel äravedamisõiguse pärast jagelevad ning toitumisahela madalamal astmel asuvad punkarid vaikselt juba romudeküljest magusamaid tükke ära nokitsevad. Ühiskond tundub toimivat väga ebakindlalt ning kokkujooksmise viimasel ääre ja autoosad on muutunud kullast kallimaks. Kokkuvõtteks mitmete, ka tänapäeva standartite järgi, heade märulistseenidega ja ohtra iroonia ning huumoriga ladna film valitsuse originaalselt ideest mida igavlevate, töötute ja tülikate noortega peale hakata. Ainsaks häirivaks nüansiks jäi mulle samamoodi nagu Trashilegi see lõpus sissetoodud rassismiliin, kuid see oli õnneks liiga põgus ,et tõsiselt segada. Kui ei oleks eelnevalt taustainfot omanud oleksin küllap arvanud ,et tegevus toimub Ameerikas. Kõik see autofetish ning masina armastus, samuti automudelid ning autokinod–kiitoiduärid tundusid vägagi Ameerikalikud. Olen siiani arvanud ,et need on kõik pigem nimetatud riigile omased ning Austraaliast kuidagi teine ettekujutus jäänud (mis kujunenud peamiselt küll sarnaste odavatel B filmide vaatamisel). Postapokalüptilise filmide fännidele soovituslik vaatamine - elamus on garanteeritud (kui ootusi pole just väga kõrgeks aetud). Järgmiseks vaatan ise arvatavasti The Cars That Ate Paris (1974), tundub olevat samuti midagi mu maitsele. Suhteliselt ülbe metallivaras Jesus the lord is coming ..wear a raincoat Ja härrased filmiblogijad 9/10 (alguses plaanisin anda 8 kuid peale pisemat järelemõtlemist paar päeva hiljem leidsin ,et film on enam väärt)

4 kommentaari:

Trash ütles ...

Hyper-ladna film, vaataks sääraseid pool tosinat kui aga ette laotaks ja siis teeks pausi ja siis vaataks pool tosinat veel otsa.

paranoiadisco ütles ...

Peaks ka mekkima...

juurak ütles ...

Tahhaaan kaaaa :(

metsavana ütles ...

Juurak: saad (kui arvuti tööle hakkab muidugi)

Paranoiadisco: head isu