Tegevus keskendub kahele mehele – vaesele Mehiko röövlile ning vägistajale nimega Juan (Rod Steiger) ja endisele IRA mehele Mallory'le (James Coburn) kes kohtuvad loetud päevad enne Mehiko revolutsiooni puhkemist Mesa Verde nimelise asula lähistel, mille panka mehiklane ühtlasi röövida plaanib. Igaljuhul kohe alguses kui Iiri pommimees enda mootorrattaga ja suht aurupungiliku riietusega välja ilmub on selge ,et tavalist, dollari triloogia stiilis, westerni siit küll oodata ei tasu.
Esimene pool filmi möödub humoorikalt väiksemate ja suuremate naljade saatel ning sellises mõnusalt uljas ja lõbusas õhustikus. Pisut juhmi kuid üldiselt heasüdamlikku röövlit Rod Steigerit ja kavalat Coburn'i on lausa lust koos tegutsemas vaadata. Eriti muidugi seda kuidas esimesel suuremal või vähemal määra pidevalt nahka üle kõrvade tõmmatakse, mis kulmineerub oodatud pangarööviga ning selle ootamatute tagajärgedega. Sealt teeb aga kogu film äkitselt täispöörde ja senine naiivne lustlik röövlilugu muutub hoopis süngeks sõjafilmiks. Kusjuures üleminek ühest stiilist on enda kiirusega lausa rabav. Lõbusast kurjategijast saab läbi isikliku tragöödia vaikne ning muserdatud revolutsioonilise liikumise juht ning kangelane. Näidatakse ohtralt hukkamisi ja massitapatalguid ning kulminatsiooniks on suurem ööhämaruses toimuv lahing mis meenutas juba pigem teist maailmasõda. Samas sobisid need erinevad pooled kokku omavahel päris hästi ja sissetoodud revolutsiooni teema oli ka piisavalt omapärane nüke ,et mulle lausa meeldida. Lõpp jäi aga pisut niruks, oleks midagi asjalikumat või rabavamat oodanud.
Coburni näol (kellepuhul pean äramärkima ,et tema Cross of Iron on üks mu lemmik sõjafilm) on üldjoontes tegemist westernide tüüpilise linna saabuva vaikse kangelase moodsamatesse aegadesse sobiva versiooniga kes tahtmatult või tahtlikult aitab luua rahvuslikku legendi. Põhiline puudus temapuhul on see ,et iirlast ta küll nüüd kuskilt otsast ei meenuta. Oleks võidud vähemalt juuksed halli asemel punaseks värvida ja paar vinni lisada, hehe. Teisena jäi mind vaevama küsimus miks ta seda teeb? Kui Steigeri tegelase arengut ja motiivid tuuakse kõik põhjalikul esile siis Mallory puhul jääbki segaseks see ,et mida üks Iiri patrioot ikkagi kodust nii kaugel võõra rahva sõda sõdib? Mehe minevikku valgustatakse küll mõningate põgusate flashbacide abil, nagu unenägu kus ta lustlikult sõidab vanamoelise autoga koos sõbra ning neiuga ja arreteerimine kus sama sõber mehe reedab. See kõik mingil määral seletab ta käitumist reeturliku Dr'iga kuid ta eesmärk jääb vähemalt minule, müstikaks. Või oli tegemist lihtsalt elukutselise püsimatu revolutsionääriga kes muud teha ei osanud kui õhkida erinevate rühmituste ning mässajate tarvis asju ?
Igaljuhul peaks mul nüüd olema siis kõik Leone (olulisemad) filmid nähtud. Käesolev on vist neist üks vähemtuntuim aga samas minuarust täiesti ta parimate tööde kõrgusel. Isiklikus edetabelis jagaks punkte vist nii ,et Hea paha ja inetu ning Kunagi Ameerikas saaksid mult 10/10, Kunagi ammu läänes ja käesolev film 9/10 ning Dollari triloogia kinupildid kõik julgelt 8/10 punkti. Muusikat tegi muidugi Morricone, ja sellekohta kommentaarid liigsed. Leone ise on lavastajana ülikõva nagu alati. Paljude teiste filmide sarnastelt on ka sellest liikvel väga varieeruvate pikkustega versioone. Ise sain kätte (vähemalt kui uskuda imdb infot) neist pikima ehk 157 minutilise.
Nagu sageli kombeks on ka see film omandanud aegade jooksul hulga erinevaid nimesid.
Nende kasutamise määrab see kumba filmipoolt olulisemaks pidada - kas westerni või revolutsioonilist. Esimel juhul sobiks näiteks A Fistful of Dynamite ja teisel Once Upon a Time... the Revolution. Leone ise eelistas muide hoopis kolmandat nime: Duck, You Sucker! ja austusest meistri vastu panin ka selle enda postituse pealkirjaks.
Mehiklaste tõeline El Dorado – maja kus nende arust sees kõik on puhtast kullast.
Käesolev film on muide poliitilisem kui Leone ükski varasem teos. Algab see näiteks juba seltsimees Mao tsitaadiga revolutsioonist.
Juan ei taha eriti kangelane olla
Revolutsiooniline rakuke koosolekut pidamas.
Natsiovitseri meenutav kindral enda pisikese tangiga
Mees pidas lisaks väga lugu puhtusest ning tervislikust toidust
Näide Leonelikest pompöösetest kaadritest tuhandete statistidega
veel üks näide
Vasakpoolne kutt oli koguaeg "mida ma siin filmis teen" näoga
Revolutsiooni isakesed
9/10
Postitused
Tegevus keskendub kahele mehele – vaesele Mehiko röövlile ning vägistajale nimega Juan (Rod Steiger) ja endisele IRA mehele Mallory'le (James Coburn) kes kohtuvad loetud päevad enne Mehiko revolutsiooni puhkemist Mesa Verde nimelise asula lähistel, mille panka mehiklane ühtlasi röövida plaanib. Igaljuhul kohe alguses kui Iiri pommimees enda mootorrattaga ja suht aurupungiliku riietusega välja ilmub on selge ,et tavalist, dollari triloogia stiilis, westerni siit küll oodata ei tasu.
Esimene pool filmi möödub humoorikalt väiksemate ja suuremate naljade saatel ning sellises mõnusalt uljas ja lõbusas õhustikus. Pisut juhmi kuid üldiselt heasüdamlikku röövlit Rod Steigerit ja kavalat Coburn'i on lausa lust koos tegutsemas vaadata. Eriti muidugi seda kuidas esimesel suuremal või vähemal määra pidevalt nahka üle kõrvade tõmmatakse, mis kulmineerub oodatud pangarööviga ning selle ootamatute tagajärgedega. Sealt teeb aga kogu film äkitselt täispöörde ja senine naiivne lustlik röövlilugu muutub hoopis süngeks sõjafilmiks. Kusjuures üleminek ühest stiilist on enda kiirusega lausa rabav. Lõbusast kurjategijast saab läbi isikliku tragöödia vaikne ning muserdatud revolutsioonilise liikumise juht ning kangelane. Näidatakse ohtralt hukkamisi ja massitapatalguid ning kulminatsiooniks on suurem ööhämaruses toimuv lahing mis meenutas juba pigem teist maailmasõda. Samas sobisid need erinevad pooled kokku omavahel päris hästi ja sissetoodud revolutsiooni teema oli ka piisavalt omapärane nüke ,et mulle lausa meeldida. Lõpp jäi aga pisut niruks, oleks midagi asjalikumat või rabavamat oodanud.
Coburni näol (kellepuhul pean äramärkima ,et tema Cross of Iron on üks mu lemmik sõjafilm) on üldjoontes tegemist westernide tüüpilise linna saabuva vaikse kangelase moodsamatesse aegadesse sobiva versiooniga kes tahtmatult või tahtlikult aitab luua rahvuslikku legendi. Põhiline puudus temapuhul on see ,et iirlast ta küll nüüd kuskilt otsast ei meenuta. Oleks võidud vähemalt juuksed halli asemel punaseks värvida ja paar vinni lisada, hehe. Teisena jäi mind vaevama küsimus miks ta seda teeb? Kui Steigeri tegelase arengut ja motiivid tuuakse kõik põhjalikul esile siis Mallory puhul jääbki segaseks see ,et mida üks Iiri patrioot ikkagi kodust nii kaugel võõra rahva sõda sõdib? Mehe minevikku valgustatakse küll mõningate põgusate flashbacide abil, nagu unenägu kus ta lustlikult sõidab vanamoelise autoga koos sõbra ning neiuga ja arreteerimine kus sama sõber mehe reedab. See kõik mingil määral seletab ta käitumist reeturliku Dr'iga kuid ta eesmärk jääb vähemalt minule, müstikaks. Või oli tegemist lihtsalt elukutselise püsimatu revolutsionääriga kes muud teha ei osanud kui õhkida erinevate rühmituste ning mässajate tarvis asju ?
Igaljuhul peaks mul nüüd olema siis kõik Leone (olulisemad) filmid nähtud. Käesolev on vist neist üks vähemtuntuim aga samas minuarust täiesti ta parimate tööde kõrgusel. Isiklikus edetabelis jagaks punkte vist nii ,et Hea paha ja inetu ning Kunagi Ameerikas saaksid mult 10/10, Kunagi ammu läänes ja käesolev film 9/10 ning Dollari triloogia kinupildid kõik julgelt 8/10 punkti. Muusikat tegi muidugi Morricone, ja sellekohta kommentaarid liigsed. Leone ise on lavastajana ülikõva nagu alati. Paljude teiste filmide sarnastelt on ka sellest liikvel väga varieeruvate pikkustega versioone. Ise sain kätte (vähemalt kui uskuda imdb infot) neist pikima ehk 157 minutilise.
Nagu sageli kombeks on ka see film omandanud aegade jooksul hulga erinevaid nimesid.
Nende kasutamise määrab see kumba filmipoolt olulisemaks pidada - kas westerni või revolutsioonilist. Esimel juhul sobiks näiteks A Fistful of Dynamite ja teisel Once Upon a Time... the Revolution. Leone ise eelistas muide hoopis kolmandat nime: Duck, You Sucker! ja austusest meistri vastu panin ka selle enda postituse pealkirjaks.
Mehiklaste tõeline El Dorado – maja kus nende arust sees kõik on puhtast kullast.
Käesolev film on muide poliitilisem kui Leone ükski varasem teos. Algab see näiteks juba seltsimees Mao tsitaadiga revolutsioonist.
Juan ei taha eriti kangelane olla
Revolutsiooniline rakuke koosolekut pidamas.
Natsiovitseri meenutav kindral enda pisikese tangiga
Mees pidas lisaks väga lugu puhtusest ning tervislikust toidust
Näide Leonelikest pompöösetest kaadritest tuhandete statistidega
veel üks näide
Vasakpoolne kutt oli koguaeg "mida ma siin filmis teen" näoga
Revolutsiooni isakesed
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar