Asustatud saar: teine osa (2009)

Oh on ikka mõnikord raske postitust alustada, mul on aegajalt sama probleem mis Samuel Vesipruulil ehk lõpp on juba peas olemas aga algus ei taha mitte tulla. Hea tava järgi peaks iga kirjand algama sissejuhatuse ning üks hea blogipostitus heietusega. Kuna aga pea on tühi ja kõmiseb õõnsalt siis jätaks selle osa vahele. Ühesõnaga sai käidud ka teist poolt vendade Strugatskite raamatu “Asustatud saar” ainetel vändatud filmist vaatamas. Muide järgnev tekst sisaldab väga rohkelt spoilereid kogu filmi kohta. Raamatut lugenutele pole hullu kuna midagi uut siit nad ei leia kuid puhta lehena antud looga tutvuvale isikutele oleks täie vaatamismõnu kättesaamiseks tugevalt soovitatav seda juttu lugeda pigem pärast kinoskäiku. Alustaks siis miinustest. Ma tean ,et on väga inetu lüüa nüüd raamat lahti ja hakata näpuga järge ajades rida realt tähte närima kuid samas ma ei saa ka kuidagi teisiti. Käesoleva raamatu näol on minujaoks tegemist ikkagi olulise ulmeteosega. Esiteks on kummitamas ka teist osa sama viga ,et ära jätakse vähe aga juurde pannakse mõnuga, seekord isegi rohkem kui esimeses jaos. Näiteks rittmeister Tsatsu - tundus ,et see vaene ohvitser üksi hoidis kogu riigi sõjaväge enda õlgadel. Küll õpetas mees noorloomi välja, korraldas hukkamis ning viimaks kamandas isegi trahviroodu ja juhtis isiklikult veel üht mobiilset kiirgurit. Tõesti asendamatu isik ja ei imesta ,et peale sellise suurmehe surma sõda Hontidega kaotati. Saan aru ,et filmis lihtsalt tuleb mõned kohad raamatuga teistmoodi teha ,et Hollywoodi klisheedega harjunud inimene ei pettuks. Näiteks ei sobiks ju ,et Maksim käib tankis tuhnimas ja kui sealt tagasi tuleb selgub ,et mingi suvaline töll on senikaua ta armastatud sõbra Gai maha nottinud. Ei seda tuleb teha ikkagi kangelaslikult, aga lipu kaasamine oli nüüd küll kergelt ülepingutatud. Vaevama jäi ka väike küsimus ,et kuis nad nii kippelt jõudsid kõikidele langenutele betoonist hauakivi valada ? aga see selleks. Mis puutub muide Gai'sse siis hakkasin peale teist filmi ja raamatu sirvimist juba mõistma miks ta õe ja Maksimi vahelist armulugu nii võimendati, vastasel juhul vaataks tänapäevane homofoobne kinovaataja kindlasti peateglasele märksa rohkem viltu. Üks mu suurim pettumus oli aga Prints-Hetsogi lennuk. Andke mulle andeks aga seda masinat ma ootasin päris suure huviga. Ei suuda siin vastupidada ja tsisteerin lausa raamatut. T.K. Isiklik pommituslennuk “Mägikotkas” rabas Gai kujutlusvõimet. See oli koletu riistapuu. Oli täiesti võimatu endale ette kujutada ,et see masin võib õhku tõusta. Tema arvukate kuldembleemidega kaunistatud ribiline kitsas kere oli pikk nagu tänav. Ähvardavalt ja majesteetlikult laiuvate hiiglasuurte tiibade all oleks võinud end ära peita terve brigaad. Tiivad olid kõrgel nagu majakatus, kuue tohutu propelleri labad aga peaaegu puudutasid maad. Pommituslennuk seisis püsti kolmel mitme mehe kõrgusel rattal: kaks ratast hoidsid ülal ninaosa, kolmandale toetus riiulitaoline sabaots. Säravast klaasist kabiini, peadpööritavale kõrgusele, viis kerge alumiiniumtrepi hõbeniit. See oli tõeline vana impeeriumi sõmbol, kuulsusrikka mineviku sümbol, mis hõlmas kogu mandri. Gai seisis hardusest värisedes, pea kuklas, jalad nõrgad. Ja sellise jutu peale näidati filmis vaid mingit roostes dirizaablit üliaeglaselt taevas ringi tossutamas ..massaraks! Ja siis veel muidugi lõpp. Kas oli tõesti vaja hakata Matrixit tegema ja õhus lendlema, oleks võinud lihtsalt Ränduril ninast vere välja lüüa nagu raamatus ja korras aga selle asemel siis selline õhuakrobatika ,et hakka karjuma. Samas tuleks veelkord mainida ,et enamus tegevust on dialoogideni täpselt raamatust pärit nii ,et minu eelnev jutt on rohkem fänni porin ning juuksekarva lõhestamine valulikul meetodil. Nüüd aga kiidaks ka pisut. Märulit venelased teha siiski oskavad, näiteks tankilahing oli vägev, tuhanded roostes masinad edasi tormamas ja kollased kiirgurid ajamas neid kui karja otse tuumapommi ette (Silme ette tekkis kunagine popp mäng nagu Red Alert) oli väga mõjuv vaatepilt mille väärtust ei kahandanud ka suhteliselt kõhn tuumaseen. Ja kui enne sai Prints-Hertsogi küna kirutud siis valge allveelaev oli päris täppi läinud, selline igati sümpaatne massiivne masin. Hoolimata filmi lõpu uputamisest Matrixi stiili oli siiski ka selle mõte säilunud. Mulle meeldis juba raamatus väga kuidas viimaks selgus kui suure karuteene oli Maksim ikkagi kohalikule rahvale teinud. Huvitav kas see oli vendade väike vihje vene revolutsioonile mille järel puhkes ka tohutu kaos ning mis tõi kokkuvõtteks kaasa meeletul arvu surnuid ? Tegelaskujude kohta pole mul ka endiselt ühtegi halba sõna öelda, olid kõik toredad ..olgu nõid oli ülepingutatud aga Maksim ja teised on endiselt minuarvates hästi valitud. Nagu ka tore maailm mis minuaurst seekord oli isegi juba rohkem postapokalüptilisemaid tundemärke omav. Esimesest filmist jäi käesolev lugu siiski pisut nõrgemaks ja veelgi hüplikumaks kuid muusosas kenasti üle keskmise. Ehk antakse kunagi mõlemast ka uncut DVD välja mis muudab asja sujuvamaks ning võimaldab kogu lugu tervikuna läbivaadata ja hinnata. Mind huvitab samuti küsimus ,et kas venelased plaanivad kunagi järgmistest AS triloogia raamautest nagu Põrnikas Sipelgapesas ja Suur Ilmutus ka filmi teha ? Ps illustratsioonid on teinud Edgar Walter ning näppasin nad raamatus, kui kellegil on midagi selle vastu siis andku teada ja võtan maha. Kui filmiga võis lõppkokkuvõtteks rahule jääda siis linoskäik polnud ise kõige nauditavam. Kui ühel ööl onu Kalveri poolt puripurjus peaga kodusuunas taarusin juhtusin kogematta viskama ühele mööduvale venelasele ave caesarit. Mees tuli kohe muidugi ligi ja kukkus õiendama ,et mida mina fashist õige mõtlen. Sai seejärel temaga pikemalt juttu puhutud ning tuli välja ,et tegemist oli täitsa toreda kutiga. Tüüp oli lausa pisarateni liigutatud ,et ma respectin niiväga tema kultuuri ja tean sedavõrd palju vene filme ning kirjanikke. Jätsime viimaks isegi kenasti kätt surudes hüvasti. Käesolevat filmi vaatama kogunenud venelased aga ei hinnanud enda kultuuri küll karvavõrdki. Kõrval käis pidevalt eitede venekeelne mokalaat. Tagumises reas aga muukeelne kamp lobises ja lällas täiel rinnal. Asja tipuks ronisid mõned tiblad veel alla uksejuurde ja pläkutasid seal kõva häälega üle filmi nagu oleks tegemist mitte kino vaid mingi annelinna paneelika esisega. Saaksin aru kui sellist protestivaimu näidataks üles põlise vaenlase Ameerika või rassistidest eestlaste filmide puhul aga ,et oma isamaa vastu samuti igasugune austus puudub. Zef ja Metssiga olid mõlemad väga muhedad tegelased Isade nõupidamisruum mulle meeldis, oli stiilne ning ühtlasi ka ähvardavalt pahaendeline 9/10