esmaspäev, 27. aprill 2009

Ilya Muromets (1956)

Film räägib meile loo vene muinasjuttudest tuttavast vägilasest Ilja Murometsast. Algab see näidates 33 aastast sünnist saati liikumisvõimetut Iljat tuimalt tareaknast jälgimas kuidas Kalini mehed ta koduküla vägistavad ja rüüstavad. Vahetult peale seda sündmust saabub külla halli habeme ning kandlega teadjamees kes oma saatjatega aastaid mööda maid kangelast otsinud. Taat mängib Iljale muusikat ja laulab kodumaa tohutust ilust mis ehmatab ta kõndima. Alguses müttab Ilja põllul, künnab künkaid põldudeks, juurib paljaste kätega kände ning loobib kivimürakaid. Mehe kõrvu jõuab aga peatselt kuuldus kurjast koletisest Solovei-Razboinikust kes passib metsas ning mõrvab teelisi. Ilja kappab asja uurima mis päädib sellega ,et koll saab kolaka vasta pead ja veetakse Kiievi printsi ette õiglast õigemõistmist saama. Vägilasest vaimustunud valitseja teeb mehele kingitusi ning võtab ta enda teenistusse. Parajasti on valitsemas ka pinev olukord kuna Kalin ja tema kuldne hord on hakanud tundma suurt huvi Kiievi rikkuste vastu nii ,et iga kangelane on teretulnud.
Rezisööriks on Aleksandr Ptushko kes teinud ka sellise suurepärase lõbusa filmi nagu VIY(1967), sarnast käekirja värviküllaste taustade, muinasjuttude oskusliku ärakasutamise ning fantaasiarikaste tegelaste või kohtade loomisel on igaljuhul tugevalt tunda. Taustade maalimises ei jää mees küll kindlasti Ray Harryhausen'ist maha, kollide animeerimisel oleks tal siiski üht teist veel õppida olnud. Gorõnits jäi suhteliselt kohmakaks punnsilmaks, need tehnilised puudujäägid tehti tõsi küll tasa tema ümber käiva lõbusa huumoriga. Ptushko filme tuleks aga veel hankida.

Nagu arvata võib on filmis ka ajastule omast vähem või rohkem varjatud poliitikat. Talupojad on kõik ausad mehed, bojaarid aga ahned, riiakad, rikkad ja alatud. Kuigi monarh tundub kohati neist inimlikum näitab temagi ükshetk oma nurjatut iseloomu. Ning kui aga vähegi võimalust kiidavad tegelased muidugi kodumaa ilu. Selle kinnitamiseks on võttemeeskond sõitnud arvatavasti kuude viisi mööda Venemaad ,et otsida võimalikult kauneid künkaid, põlde kust Ilja saaks üle või mööda ratsutada. Selle tulemuseks on saadud lausa postkaardilikud vaateid. Ei koonerdata ka Venemaa määratute rikkuste näitamisega mida sealne rahvas omab. Stalinlik maalimakord ja poliitika jääb siiski õnneks tahaplaanile, eks siin mängis ka rolli see ,et isake oli juba mitu aastat tagasi kõrvad peaalla pannud. Muidu oleks ta kindlasti filmi paar korda ülevaadanud ning veel hulk kommunistlikke lisategelasi-kangelasi juurde kirjutanud. Muinasjutufilmina töötas asi igati korralikult, ma kippusin kohati isegi unustama ,et tegemist keskaegse Venamaa mitte mõne veidra Keskmaa ääreriigiga, lisaks tekkisid mõned paraleelid ka Asterixi lugudega. Vaadates saab kindlasti hea ettekujutuse milline oleks tulemus olnud kui venelased oleksid otsustanud 50nendatel Sõrmuste Isandast enda versiooni vändata. Päris põnev teema milleüle spekuleerida.
Filmi põhiväärtuseks on aga ikkagi tema määratult suur humoorikas külg, Eks Iljaga on sama lugu mis Stirlitza või Tsapajeviga ,et tänu paljudele muhedalte anektootidele temast ja teistest Vene kangelastest oli meeleolu juba ette häälestatud vastavale (huumori) lainele. Esiteks tegelased. Need on pehmelt öeldes ülevindi keeratud nii kuidas andis. Ilja on juba niisamagi päris muigamavõtva välimusega (lokilise habemega turske näss) aga tasus tal veel suu lahti teha siis tulei sealt ikka tõelist kulda. Naine on tal jälle ehtne pühak (kuigi meil Kalveriga tekkis küsimus ,et kas peale sellist edasi-tagasi solgutamist on poeg ikka Ilja oma), isegi metsaelajad, siilipoisid-oravakesed, teevad tema heaks tööd ja lisaks on ta nõnda osavate kätega ,et Ilja sai puhtalt naise tikitud liniku vaatamisest kümme aastat söönuks ja joonuks. Mis puutub negatiivsetesse tegelastesse siis Kalin on muidugi südametu mölakas, kuigi tema kurjuse kujutamisega oli kuidagi vähe vaeva nähtud. Reetlikud bojaarid osutuvad palju ebasümpaatsemateks kujudeks. Kalin on muide lisaks veel padu-usklik ning teda nimetatakse rõhutatult tsaariks samas kui Kiievi valitseja oli lõpuni tagasihoidlikult vaid prints.

Pisut tekitas uudishimu Murometsa nimi, venepärane see väga pole nii ,et tekkis küsimus kas ei ole äkki tegemist järgmise Vene kangelasega kes osutub soome ugrilaseks, näiteks nagu Tsapajev oli komi. Internetis seletati see küsimus lahti ning mu pettumuseks oli asi pigem päritolus. Ilja, Ivani poeg pärines nimelt Karacharovo'st mis asub Murom'i lähedal.
Lisaks räägitakse ,et massistseenides kasutatud 10 600 sõdurit ja 11 000 hobust millega oldi kunagi isegi Guinessi rekordiraamatus, päris muljetavaldavad lahingustseenid olid küll. Tekkis igaljuhult peale vaatamist isu vene vägilasest raamat kodus ülesotsida ja läbilugeda. Palju põnevaid tegelasi-sündmusi on ju ikkagi välja jäänud. Röövel-Ööbik näiteks. Ka kaasvägilasi tutvustatakse liig põgusalt. Film oli aga väga mõnus meeleahutaja millekohta ei oska midagi halba lausuda. Kõige suurem miinus oli arvatavasti see ,et vaatamise kõrvale oli ohtralt viskit ning õlut kuid tegelikult oleks kõige paremini sobinud ikkagi heeringas, suitsukala ja valge viin.
Vasakul maskeeritud Ilja, Kalini siseringi imbununa lastemuinasjutufilmis selline stseen..aiai, kus olid tsensorid Vägilased kohtuvad Kaliniga mis lõppeb viimase kotti toppimisega
Kalin oli Ilja malakat nähes koheselt valmis muutuma ning sotsialistlikud põhimõtted omaksvõtma Barbarid otsivad Ilja vastu abi oma jumalatelt Ilja lohe pead raiumas Väike värskendus lahinguväljal Mehi oli vähemalt barbaritel nagu putru, kui vaja võis neist isegi mäe ehitada ,et näha kas Ilja juba oma sõjasulastega tuleb Laevad said rattad alla ning leidsid kasutuse tankidena Kullamägi Ilja vangis olles magas põhiliselt kangelasund Noor Kotkas Üks humoorikamaid kohti filmis kus nõunikud üritavad salateatega saadetud pükste tähendust lahti mõtestada Vaata...vaata kui ilus on meie kodumaa Kurg tallas vokki, siilipoiss tassis seeni ning jäku lõi trummi - vene idüll Jah, isamaa vajab häid vibunooli Ka üks äärmiselt muhe koht, aga eks vaadake ise Metsavana tegelaskuju rollimängudes on suht-koht sarnane habemik kandlega vanamees nii ,et väike äratundmisrõõm isegi Samal ajal Gallias... 10/10

5 kommentaari:

muda ütles ...

No Ptuško oli Vii juures ainult käsikirjutaja aga sellegipoolest, mees on palju vene muinasjutte linale ajanud.

Muuseas, kui Ptuško muinasjutud meeldivad, siis tasub jälgida ka sihukest meest, nagu Aleksandr Rou - vene fantaasia-eriefektide vanaisa. Olulisemad teosed temalt on Morozko ja Vechera na khutore bliz dikanki (kah Gogoli Mirgorodi-lugude sarjast, nagu Vii). Eriti aga muidugi Surematu Koštšei, sõjaaegne propa-maiguline teos. Vist ainus Stalini-aegne film, kus ikoonid ja ristid ja muu kirikukraam positiivses valguses on kujutet.

metsavana ütles ...

Minu viga, ei kontrollinud täpselt netis leiduvat fakti üle ja stiil oli mõlemal filmil ka väga sarnane.

Aga need soovitused panen küll kõrvataha. Tänud!

Jaanus (Xipe) ütles ...

See oli väärt pala.

Kas Röövel-Ööbik polnud aga siiski filmis sees? Seda puu otsas konutanud tegelast nimetati tiitrites küll Nightingale the Robberiks

metsavana ütles ...

Sihuke näss oligi ? Mäletasin lapsepõlvest mingist teisest filmist ,et oli tegemist ikka mingi kangema elukaga..ohwell ajasin siis kellegi teisega sassi

metsavana ütles ...

Nüüd meenub ,et oli vist jah tiitrites nii ja ma isegi kirjutasin posti alguses Solovei-Razboinikust, on mul alles pea ikka :)