pühapäev, 30. august 2009

The Warriors (1979)

The Island at the Top of the World (1974)

Tegelikult oli algne mõte vaadata hoopis Vene natside peksmis videot. Kuid kuna see hea plaan tehniliste probleemide tõttu ära jäi, millede tagamaadest on tubli juudi soost õpetlane Mnc pikemalt kirjutanud pohmafilmide blogis, sai hakatud alternatiivi otsima. See 70nendate seiklusfilm jäi pädeva asendusvariandina silma peamiselt kahe asjaolu tõttu. Esiteks oli postril 19 sajandi õhulaev ja teiseks väitis lühikirjeldus ,et näha saab ka viikingeid. Aurupunk! loomulikult kohe film käima. Kahjuks ei viitsinud ma lugeda kirjeldust veel edasi ning ei märganud postri nurgas pisikest kirja Walt Disney. Võimalik ,et oleks sellisel juhul tõsiselt juurelnud kas tahan ikka nimetatud teost näha. Filmi sisu on õigupoolest Jules Verne raamatute ja Edgar Burroughsi Tarsani lugude sümbioos. Esimesest on pärit tegelaskujude kohustuslikud stereotüübid nagu näiteks loodusteadlane, karismaatiline habemes liider ja veidrikust kloun (õhulaeva prantslasest kapten) ning ka see ,et naine jäetakse sellisele reisile minnes koju. Teisest on pärit uskumus ,et igasse veidi inimtühjemasse kolkasse või võsastikku on end sisse seadnud mõni ammukadunud hämar tsivilisatsioon, mida juhib kuri kuningas ja kus naised on silmipimestavalt kaunid ning vähemalt üks neist armub ka kangelasse. Kui muidugi mõelda siis teen praegu Edgarile liiga, tol sajandil oli see üldlevinud stiil. Kui Conan Doyle prof Challenger läks vihmametsa siis leidis ta dinosaurused ja neandertaalid, kui Vladimir Orbutsev'i Sannikovi maas läksid mehed siberi mägedesse leidsid nad pärismaalased ja mammutid. Henry Ridge Haggardi aardejahtijad sattusid aga kadunud aaretele, iidsetele linnadele ning püramiididele. Lisaks olid vee all veel Atlantise asukad ja Marsil printsessid ning monarhid. Eks siin süüdi asjaolul ,et tollajal veel valgeid laike maakaardil leidus ning hea oli sinna igatlaadi fantastilisi suguharusid elama paigutada. Tänapäeva globaliseerunud ning google earthi ajastu maailmas sedalaadi romantikale kahjuks enam ruumi pole jäänud. Tarsani lood meenusid aga küllap esimesena kuna nendes oli sedalaadi maailmad eriti üle võlli keeratud. Tundus ,et tasub Aafrikas vaid paar kilomeetrit mingis suunas kõndida kui satud järgmise Atlantise koloonia või Vana Rooma eelposti peale. Ühesõnaga asub siis ülalpool kirjeldatud seltskond Hyperioni nimelisel õhulaeval teele ,et leida üles ühe härrasmehe kadumaläinud seiklejahingega poeg. Peamiseks juhisteks tema leidmisel seejuures mingi kahvlit meenutav vigur. Teepeal satub pardale veel ka üks äärmiselt ärritav krants, kes teenimatult palju ekraaniaega saab ja tsuksipealik Oomiak. Viimane on filmi kõige õnnetum kuju. Kavalusega lendavasse tarre meelitatud pärismaalane näeb nimelt enamus aega välja nagu ta oleks end täis teinud või kavatseb seda kohe teha. Lohutust ja mõistmist leiab mees kogu filmi käigus vaid koeraraipe seltsist ning kui alguses on see paar vähemalt halenaljakas siis lõpuks muutub häirivalt tüütuks. Järgneb veidi vintsutamist ilmastiku poolt, õhulaeva kaotamine ning viikingite asundusse sattumine. Koos viimasega leitakse üles ka kadunud poeg kes on suurema osa ajast külapealiku tütrega nahistanud ja talle ingliskeelt õpetanud. Edasi veidi törts erimeelsusi kohalikega ehk kultuuride vaheline konflikt, rändurite tuleriidale saatmine ja sealt põgenemine. Vulkaani otsas turnimine, mis hea kliseena ka väheke purskab. Lõbusõit jääpangal koos võitlusega mõrtsuk vaaladega. Õhulaeva taasleidmine ning selle taaskordne puruks sõitmine litsudes ühtlasi lapikuks küla kurja druiidi millega teenitakse viimaks ära viikingite siiras rõõm, heakskiit ja austus. The end. Mida siis kokkuvõtteks öelda. Kuidagi igavalt tuim oli kõik see, üks tüüpiline Disney pühapäeva hommikune film mille linte TV kanalitele müüakse arvatavasti kilohinnaga. Loodetud aurupunki on vähe ja õhulaev jääb peamiseks selle zanri esindajaks. Samuti napib põnevust, naljad muutuvad kiirelt tüütuks, lõpp on kohutavalt etteaimatav ja verd ning titshoti ei maksa oodatagi. Peamine eredam positiivne külg on vististi kaunilt maalitud taustad ja filmi mõningane camp väärtus, mida aga on juba igas keskmises Hammeri filmis kordi enam. Nõustun imdb'ga ning panen sama hinde kui seal 6/10 Disney puhul poleks asi õige kui viimseni ei üritataks tootest kasumit välja pigistada. Nii lõbustuspargi.. ..Kui koomiksi näol Imehea viikingite suitsuvorst Viikingitarega oli see imelik lugu ,et mida kaugemal ta asus seda suurem ta paistis Mis seal pattu salata, vaated on ju imekaunid Cthulhu ja Godzilla kuju polnudki Viikingitele palju õudust valmistanud lendavat koerajunni meenutav peletis Üks veest välja tõusev Harryhauseni koll oleks kindlasti filmile punkte suutnud rohkem lisada ..või siis Godzilla

reede, 28. august 2009

Desolation Jones

Lugedes Trashi blogist koomiksijutte läks hammas endalgi tasapisi verele nii ,et võtsin kätte ja käisin mehe allikal ehk Lauril Tallinnas külas ning tassisin ka endale Türbatusse paraja autokoorma lugemist. Vastutasuks lubasin neist kõigist lühidalt ka midagi kirja panna nii ,et filmidele ja raamatute kõrvale hakkab siia edaspidi ka koomiksijuttu ilmuma. Desolation Jones sai kõigist raamatutest aga esimesena kätte võetud kahel asjaolul. Esiteks oli ta kuidagi sattunud paki pealistesse kihtidesse ja teiseks oli ta ainus kaasatoodud koomiks mis ei kujutanud endast 4+n raamatust koosnevat sarja ning tundus seega alustamiseks ja enda üleskütmiseks sobilik. Selle, pisut noiriliku, koomiksi peategelaseks on endine MI6 agent Michael Jones kes alkoholiprobleemide tõttu saadeti "Desolation Testi nimelisse projekti. Täpsemalt mis katseid seal temaga tehti pole koomiksis otseselt öeldud (vaid midagi seoses aasta otsa magamatusega) selle tulemusel pole ta aga võimeline tundma mitte ühtegi emotsiooni - kaasaarvatud hirm ja kahetsus. Lisades sinna juurde asjaolu ,et ta on käsivõitluses suisa ületamatu ning ,et valitsus paistab kõigi tema tegevuste suhtes silma kinni pigistavat muudavad ta äärmiselt ohtlikuks vastaseks. Ja sobilikuks meheks eriti kahtlasteks ja räpasevõitu töödeks. Lugu algabki sellest kuidas ta palgatakse ühte järjekordset hämarat juhtumit lahendama. Rikkal valitsusega seotud vanamehel on nimelt läinud kaduma lindirull Hitleri enda poolt punkris filmitud pornoga. See algselt veider kuid lihtsavõitu tundunud töö hakkab aga loomulikult tasapisi üle pea kasvama. Tegemist oli üllatavalt hea koomiksiga. Kena pliiatsijoonistus, kergelt jälgitav tekst, tugevalt küüniline musta huumorit sisaldav nauditav dialoog ning üllatavalt jõhker lõpp oleksid mõned peamised märksõnad. Seostest meenus korduvalt John Carpenter'i tunnine lühihorror Cigarette Burns kus samuti otsiti ühte äärmiselt haruldast filmilinti. Tõsiselt kahju on vaid ,et käesolev raamat jäi ainsaks ning peale valmimist tõmmati kompanii poolt otsad kokku ja pandi see perspektiivikas projekt riiulile. Igaljuhul veelkord - väga mõnus lugemine superkangelasest minu maitse järgi. Annaks hindeks vist 9-10 kui kasutaksin praegu filmidega sarnast hindamisskaalat. Kuna aga hetkel paistab ,et kõik Lauri koomiksid tuleksid konkurentsitult sama numbriga siis vähemalt alguses ma punkte jagama ei hakka. Tutvun selle maailmaga veel natuke sügavamalt ning kui juba mingit kogemust oman ja seoseid oskan luua vaatan seda asja uuesti. Kuid nüüd Sandmani lugema ning siis Transmetropolitani! Käesoleva koomiksi kohta leiate aga Trashi blogist veel lisalugemist.

neljapäev, 27. august 2009

Banlieue 13 - Ultimatum (2009)

Kurjad kapitalistid ja poliitikud koostöös salateenistusega on võtnud nõuks Pariisi nurgas laiutava ja esimesest filmist tuttava isoleeritud kriminaalide kommuuni elimineerida. Plaan tundub igati mõistlik. Selline keset suurlinna asuv plahvatusohtlik, raskelt relvastatud ning hoolega treenitud, kuid ilma igasuguse kontrollita seltskond peaks ajama igal riigivalitsejal karvad püsti. Seega lavastatakse pisut absurdihõnguline konflikt, et tekiks ühiskondlik surve, mis omakorda sunniks Prantsuse presidenti võtma vastu otsuse evakueerida kriminaalid tsoonist välja, tsoon õhkida ja ehitada täis moodsaid elamuid. Headele niggadele ja kaabakatele (ehk nendele, kes Kaaba poole palvetavad) poliitikute ning rahajõmmide ideed ei meeldi ja nii tehakse järgnev plaan: 1. tungida presidendilossi. 2. lüüa kõigil kaitsjatel nägu üles 3. rääkida presidendiga kui mees mehega. Mõeldud-tehtud, kõik sujub eriliste takistusteta. President osutub seejuures veel igati heasüdamlikuks kutiks, kes on siiralt ehmunud oma abiliste jälkidest kuritegevuse vastu võitlemise plaanidest ja lubab tema juurde ilmunud internatsionaalsele röövlikambale anda endast parim, et allilm saaks elada puutumatult ning rahus, ja ehitada neile veel rahva rahadega kena uus linnaosa, kus nad saavad segamatult narkomüügi ja relvatäristamisega tegeleda. No aga mis valikut tal oligi - pätid näitasid ju ilmekalt ,et Prantsuse sõjavägi on nii kohutavas olukorras, et paarikümnel kapil pole mingi raskus puhtalt rusikate najal riigipööre läbi viia. Mehel suisa vedas ,et muhhid ja niggad demokraatiat ja riiki sedavõrd austasid, et ei haaranud võimu enda kätesse ning lubasid tal armulikult ametit edasi hoida. Mina üritaks ka sellises olukorras pigem sõbralik olla ja mehed enda poolele meelitada. Kusjuures püüdsin päris tõsiselt aju vaatamise hetkeks välja lülitada ja sundida end sisu asemel keskenduma näopeksule, kuid kuna viimane ei suutnud kuidagi siin filmis haarata, siis läks mõte uitama ja tekkis ka sisu kohta käivaid küsimusi robinal. Näiteks, miks aastaid isoleeritud ja üha enam alla käinud pätid otsustati äkki täiskoosseisus korraga linna peale lahti lasta? Miks salateenistus korraldas oma musti plaane, kandes autodel kenasti enda erialale ja osakonnale viitavat sümboolikat. Miks sandarmidel tulevikus enam relvi ega padruneid pole ning seetõttu on kõigile korrakaitsejõududele õpetatud vaid bare hand killingut. Miks kahe politseiniku surm sedavõrd allakäinud ühiskonnas rahvusliku katastroofi esile kutsus ja nii edasi, enne läheks küll issanda päev looja ja mu käed nõrkeksid, kui kõik need süzees leiduvad veidrused saaks üles loetud. Ühesõnaga oli tegemist sellise teosega, mida mr MNC vaatab tavaliselt pohmafilmide pähe. Minul pohmelust polnud ja olin õnnetuseks ka vaatamise aeg täiesti kaine - seega oli tegemist ühe paraja jubedusega. Vältida! Vältida! Vältida! 3/10 Hurmavad getovaated Kohe algab näopeks Näopeks presidendilossis See asiaadist tsikk tundus algul filmi toovat isegi natuke cyberpunki, kuid kahjuks oli mulje siiski petlik... Sest peatselt hakkas ka tema meestel nägu üles lööma Narkomüümise vahepeale oli vähemalt hea näha, et poisid ikka basicus ka programmeerimist harjutasid ja kaks vinget funktsiooni - repeat ja random - olid selgeks õppinud ..lõbustasin ka end sarnaste numbrijorudega kunagi ammu 486 taga Vot seda tehnikat ma polnud ka varem näinud, et võrgukaabel on otse ühendatud kuskil kapis ketta külge? Kuna aga Dell on massina peale kirjutatud, ju peab ka päriselt selline tehnika olemas olema. Tont võtaks prantslasi ja nende kuramuse veidrat IT-tehnikat. Vahepeal tehti pisut platform-mänge ka järgi Ja üks mees hakkas keset kibedat tööaega seanahka vedama Kas Harry Potteril polnud ka mitte mingid sarnased välgunooled laubal? midagi ähmaselt meenub. Mr president punnib vastu ega taha osa Pariisi kuidagi õhku lasta, nõuandjad üritavad teda veenda Eriüksuse mehi tundis peamiselt selle järgi, et neil oli lubatud relvi kanda Niggad tahavad ka tulla nägu üles lööma Peategelane oli valmis päris kaugele minema enda töö nimel Üldiselt - ega getos logelda lastud ja kõik olid pandud rasket tööd tegema Prantslannad