Sellest ma saan aru miks ma esimese filmi vaatasin. Lovecraftist olen
lugupidanud juba noorena ja lootus oli vähemalt mingit korralikku
huumorit nautida (stiilis: re-animator, dagon) või saada mingi korraliku annuse
head splatterit/slasherit/ebardeid jms (from beyond,The Resurrected jpt) Aga miks peale esimest ka järje vaatasin on arusaamatu endalegi.
The Call of Cthulhu
jääb igaljuhul endiselt lemmik Lovecrafti filmiks.
The Unnamable (1988)
Esimene film algab nii ,et 1800 aastas sünnib ühes vanas majas perre tütre asemel
mingitlaadne peletis hoopistükis. Laps on nii kole ,et vanemad jäävad
nimepanekul kimpu ja hakkavad teda lihtsalt "Unnamable"ks kutsuma.
Lõpuks suuremaks kasvanud ja kosunud tütar tapab enda perekonna
kuid jääb suletuna sinna majja edasi. Nüüd jätkuvad sündmused juba tänapäeval.
Tegevuskohaks on loomulikult Arkham ja tegelasteks Miscatonicu üliõpilased. Peategelane,
Randolph Carter jutustab ülaltoodud lugu enda sõpradele kuid nood ei usu teda
ning lõpuks üks neist veab isegi kihla Carteriga ,et veedab öö vanas Unnamable majas.
Sama plaan on ka Miscatonicu sportlastel kes tulevad mõttele sebida mõned neiud
ja vanas majas segamatult seksiga tegeleda. Randolph Carter oli väga Herbert Westi meenutav tegelane, terava ja selge mõistusega ning tugeva sanity'ga. Jõudnud viimasena
kummitavasse majja võtab ta hoopis ette kasutusjuhendi ehk Necronomiconi ning õpib alltoas senikaua kui noored karjudes koletise eest punuvad, selgeks hulga vajalikke spelle ,et kollist jagusaada. (meenutab juba minu, ove, mardi ja tella
Arkham horrori mängu kus asi käib suht sarnaselt) Igaljuhul olen ma palju paremaid Lovecafti ainetel tehtud filme näinud. Titshot oli paigas, koll oli natuke tuim tükk ja ka vägivalla tase jäi üleootuste madalaks nii ,et kui neid põhjendamatuid paljastusi poleks võiks laupäeva hommikul mudilastelegi näidata ja huumor oli ka pea olematu või siis pigem tahtmatu. Lovecraft pöörab hauas ringi kui seda filmi vaadata. Nõrk tõesti nõrk. Soovitaks vaadata Night of the Demons 1-2 pigem kus lugu on üsna sarnane kuid seksi, deemoneid ja slasherit ning huumorit on tunduvalt enam (kunagi ehk suudan ka kirjutamisjärjega nendeni jõuda)
Veidi hiljem sai vaadatud siis ka järg:
The Unnamable II: The Statement of Randolph Carter (1993)
Sellest filmist ma ei oska aga väga palju öelda sest esiteks ma olin purjus, teiseks ma olin väsinud ja jäin poole filmi aegu magama ning ärkasin lõpus alles üles. Unamable on ikkagi vanas majas elus ning pääseb sealt putku. Carter suudab ming spelli abil koletise lammutada kaheks nii ,et üks pool on kena armas alasti tütarlaps ja teine on veel kurjem ja vihasem koll. Ma ausaltöeldes ei mäleta enam lõppu ka. Samas mine tea, kuna filmi suuremalt mahamagasin siis võis vabalt ka hoopis parem kui esimene olla.
Panen siia endale meenutuseks ühe lingi veel Lovecrafti ainetel filmidele
http://www.unfilmable.com/Lovecraft_bestiary.html Huvitav on seal eriti multikates leiduvad Cthulhu müütide tegelased.
Postitused
Sellest ma saan aru miks ma esimese filmi vaatasin. Lovecraftist olen
lugupidanud juba noorena ja lootus oli vähemalt mingit korralikku
huumorit nautida (stiilis: re-animator, dagon) või saada mingi korraliku annuse
head splatterit/slasherit/ebardeid jms (from beyond,The Resurrected jpt) Aga miks peale esimest ka järje vaatasin on arusaamatu endalegi. The Call of Cthulhu
jääb igaljuhul endiselt lemmik Lovecrafti filmiks.
The Unnamable (1988)
Esimene film algab nii ,et 1800 aastas sünnib ühes vanas majas perre tütre asemel
mingitlaadne peletis hoopistükis. Laps on nii kole ,et vanemad jäävad
nimepanekul kimpu ja hakkavad teda lihtsalt "Unnamable"ks kutsuma.
Lõpuks suuremaks kasvanud ja kosunud tütar tapab enda perekonna
kuid jääb suletuna sinna majja edasi. Nüüd jätkuvad sündmused juba tänapäeval.
Tegevuskohaks on loomulikult Arkham ja tegelasteks Miscatonicu üliõpilased. Peategelane,
Randolph Carter jutustab ülaltoodud lugu enda sõpradele kuid nood ei usu teda
ning lõpuks üks neist veab isegi kihla Carteriga ,et veedab öö vanas Unnamable majas.
Sama plaan on ka Miscatonicu sportlastel kes tulevad mõttele sebida mõned neiud
ja vanas majas segamatult seksiga tegeleda. Randolph Carter oli väga Herbert Westi meenutav tegelane, terava ja selge mõistusega ning tugeva sanity'ga. Jõudnud viimasena
kummitavasse majja võtab ta hoopis ette kasutusjuhendi ehk Necronomiconi ning õpib alltoas senikaua kui noored karjudes koletise eest punuvad, selgeks hulga vajalikke spelle ,et kollist jagusaada. (meenutab juba minu, ove, mardi ja tella Arkham horrori mängu kus asi käib suht sarnaselt) Igaljuhul olen ma palju paremaid Lovecafti ainetel tehtud filme näinud. Titshot oli paigas, koll oli natuke tuim tükk ja ka vägivalla tase jäi üleootuste madalaks nii ,et kui neid põhjendamatuid paljastusi poleks võiks laupäeva hommikul mudilastelegi näidata ja huumor oli ka pea olematu või siis pigem tahtmatu. Lovecraft pöörab hauas ringi kui seda filmi vaadata. Nõrk tõesti nõrk. Soovitaks vaadata Night of the Demons 1-2 pigem kus lugu on üsna sarnane kuid seksi, deemoneid ja slasherit ning huumorit on tunduvalt enam (kunagi ehk suudan ka kirjutamisjärjega nendeni jõuda)
Veidi hiljem sai vaadatud siis ka järg:
The Unnamable II: The Statement of Randolph Carter (1993)
Sellest filmist ma ei oska aga väga palju öelda sest esiteks ma olin purjus, teiseks ma olin väsinud ja jäin poole filmi aegu magama ning ärkasin lõpus alles üles. Unamable on ikkagi vanas majas elus ning pääseb sealt putku. Carter suudab ming spelli abil koletise lammutada kaheks nii ,et üks pool on kena armas alasti tütarlaps ja teine on veel kurjem ja vihasem koll. Ma ausaltöeldes ei mäleta enam lõppu ka. Samas mine tea, kuna filmi suuremalt mahamagasin siis võis vabalt ka hoopis parem kui esimene olla.
Panen siia endale meenutuseks ühe lingi veel Lovecrafti ainetel filmidele
http://www.unfilmable.com/Lovecraft_bestiary.html Huvitav on seal eriti multikates leiduvad Cthulhu müütide tegelased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar