Non si deve profanare il sonno dei morti / The Living Dead at Manchester Morgue (1974)

Hoolimata valmistamisaastast täiesti värsket nägu- ja tegu omav zombilugu, kus läbivaks jooneks mure keskkonna pärast. Zombilaine puhkeb nimelt peale seda kui kuskil Inglismaa kolkas katsetavad teadlased uudset madalaid raadiolaineid kasutavat kahjuritõrjet. Lained mõjuvad lisaks putukatele aga ka surnutele. Panevad raiped ringi kõndima ja inimesi murdma. Idee, mis on tõenäoliselt inspireeritud tooaeg aktuaalsest DDT nimelise insektitsiidi keskkonnakahjulikust ja kantserogeensest toimest.

Lugu on lisaks värskusele ka mõnusalt voolav. Täis head kaameratööd, vinget valgustust ning atmosfäärikaid võttekohti. Kamaluga saab nii pingelisi situatsioone kui ka ootamatuid vahvaid süzeepöördeid. Zombifilmisõpradele võib julgelt soovitad, kui üht omanäolist elavate surnute lugu. Mulle igaljuhul meeldis.

Tooni andsid ka vahvad tegelased. Mõnusalt ülirahulik ning tasakaalukas kunstikogujast habe ning talle vastukaaluks vanakooli kivipeast politseipealik kes nui neljaks keeldus kõiki ilmselgeid vastu jõllitavaid fakte tunnistamast ning süüdistas zombiroimades järjekindlalt hipisid, rokkareid ja manduvat noorsugu. 7/10