teisipäev, 6. mai 2008

220 päeva tähelaevas.

Kui ma väike olin siis polnud mustvalge tv pealt muud vaadata kui etv'd ja ostankinot, soome kanaleid ma ei näinud ja ka olin liiga vaene ,et omada videomakki/kassette , kuid mul oli päris korralik raamaturiiul korraliku ulme koguga. Päris mitmeid vanu vene ulmekaid nagu ka käesolevat teost võib vabalt võrrelda mõne hea B-ulmega arvan. Taasavastasin selle raamatu (loetud sai viimati ikka üle 10ne aasta tagasi) kui Ove astus ükspäev läbi ja küsis mingit head ulmet, riiulis sorades jäi see raamat kätte, Ove toohetk teost kaasa ei võtnud, jäime Bottomit vaadates nimelt üsnagi purju ja lubasin raamatu järgmine päev talle ise viia. Asi jäi aga tegemata ja nii sattus raamat mu kirjutuslaua nurgale. Võtsin järgmine päev ta kätte ning hakkasin segiti lugema. Omalajal sai lugu kindlasti tõsisemalt võetud aga praegu sain ausaltöeldes päris korralikult naerda, marsi sisalikud, joodikutest ja mõrvaritest jänkid, üliinimestest venelased jne. Siis ma hakkasingi mõtlema ,et mis suurepärase B horror, ulme, slasher ja aurupunk filmi stsenaariumi selle raamatu ainetel saaks tegelikult kokku kirjutada. Ja mõtlesin ,et teen postituse sellest ,et kui ma oleksin rezisöör siis millise filmi ma teeksin. Ulmekirjanduse baas on muidu täis meeletut kirumist selle raamatu kohta kuid hei! ühe korraliku B-ulme sisu ei peagi kirjanduslik saavutus olema.
Sisust: Vene suur insener ja kosmonaut Kamov ehitab võimsa raketi SSSR-LS2 eesmärgiga lennata marsile, plaan on veel teha suurem ring ja külastada ka ühtlasi veenust. Kamovi seniste saavutuste hulka kuulub ka kuupeal käik milletõttu teda lääne meedias tuntakse kui kuu-kolumbust (kus sai vist kaaslast päästes hakkama veel kangelasteoga). Plaan marsile jõuda on ka USA inseneril Hapgoodil, tema on varsemalt teinud tuntuks raketil lend ümber maakera, parimad teadlased pakuvad end ta ekspeditsioonile kaasa kuid Hapgood valib reisile kaasa ajakirjaniku Basoni kes peab jäädvustama teekonda. Hapgoodi raket stardib venelastest hiljem kuid jänki on lootusrikas kuna ta mootor on venelastest võimsam ning ta kavatseb ka jätta veenuse lõigu vahele ja põrutada otse. Venelased siis imetlevad ja fotografeerivad veenust, kus valitseb võimas ja metsik ürgloodus hiiglaslike metsade ja arvatavasti võimsate dinosaurustega. Ameeriklastel tekib aga probleem. Nimelt osutub Bason alkohoolikuks kes on salaja määrinud üht varustusmeest kes sokutas hapniku asemel ühte paaki piiritust mida siis ajakirnik salaja timmib. Olukord muutub pinevaks kuna õnnetuseks nüüd jätkub õhku vaid ühele tagasisõidul (filmis saaks seda olukorda üsnagi põnevaks arendada kuidas klaustrofoobilises kapslis käib võitlus kes siis keda)
Igaljuhul venelased maanduvad Marsil varem kui ameeriklased. Toovad välja tsemendikotid ja asuvad monumenti valama enda maabumiskohta...
Ja tutvuvad ka floora ning faunaga..marsil leidub mitmeid väikesi rohelisi oaase järvesilmadega ning levinuim eluvorm on üsnagi ohtliku välimusega teravate hammastega dinosaurus.
Ameeriklased maanduvad üsna pea öösel. Kartes ,et kui ootavad hommikuni võivad venelased enne kohale jõuda (raadioside puudub pea täiesti maa ja muuga ning nad ei tea ,et venelased on juba päral) tormavad nad fotoka ja kellaga kiirelt välja ,et tähtsat momenti jäädvustada. Seal ründab usa meeskonda dino kes pistab Hapgoodi kinni! geniaalsest usa insenerist ja kosmonaudist jääb alles vaid jalg.
Bason kukub sellepeale veel hullemini jooma. Kui venelased ta leiavad meelitab ühe neist raketti kus võtab ta pantvangi ja annab teistele tuld, vaprad venelased saavad haavata kuid teevad õela kapitalistide käsilase relvituks ning võtavad loomastunud ajakirjaniku vangina kaasa.
Tundub ,et kõik on korras kuid Kamov ise satub sekeldustesse, läheb transportööriga mööda marssi uitama kuid kurjad loodusjõud ning kohalikud kiskjad viivad asja selleni ,et vaeseke jääb omaenda raketist maha. Stardiaeg on aga täpselt väljaarvutatud ja sellega ei tohi viivitada nii siis vene meeskond lendab minema. Tundub ,et marss nõuab mõlemad suured insenerid ohvriks kuid Kamov ei kaota pead vaid otsib ameeriklaste raketi üles, võtab välja arvutuslükati, paki paberit ja arvutab kiiruga välja uue trajektoori ning jõuab veel ennem oma seltsimehi lõpuks kohale kuna jänkide laeval on korralik mootor, tehes küll sellise rallimisega enda tervisele liiga.


Aurupunk on stiil kindlasti, raamat on kirjutatud 50nendate alguses kui veel isegi sputnik polnud üles lennutatud ja raketid on primitiivsed, kohmakad ja lihtsad. Tähtsaim osa on võimas tuumamootor, ülejäänud rakett on praktiliselt paksuklaasiliste iluminaatoritega allveelaev mida juhitakse ka kangide ja kraanidega tundub. Arvutist ei tasu unistadagi ning ka raadioside tundub olevat luksus. Aurupungiosa ise filmis suurendaksin kindlasti ning arvatavasti tuleks võrdustamise huvides ka tõsta usa meeskonna suurust ja nende ning venelaste vahelist võitlusi rohkem pikemalt kujutada. Venelastel võiks vabalt transportööri asemel lausa väike tank kaasas olla ja ameeriklastel neile sobilikult tuumapomm (vältida siiski Strangelove pommiratsutamise nalju need üleekspluateeritud) Veenusele võiks midagi humoorikat ka veel leiutada aga praegu ei tule pähe mida. Dinod võiksid rohkem inimesi ärasüüa ning ladnat huumorit peaks ka olema kõvasti (näiteks see monumendi ehitus marsile) ja olelusvõitlus hapniku eest usa kosmoselaeval. Tegelikult see piirituse nali sobiks palju paremini venelastele, kuidagi omasem.

2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Aurupungiga pole sel raamatul mitte mingist asendist pistmist... pigem on alamžanriks kosmoseooper.

Autor kirjutas romaani muidugi kui tõsist teaduslikku fantastikat, sest kosmoseooper oli NLiidus tundmatu ja ka keelatud mõiste. Ah, eks suur osa (sekluslikku) teaduslikku fantastikat sel ajal selline ka oli... nii sotsleeris kui ka läänes.

Minuarust on romaanis kõikse jaburam see algus, kus ajakirjanik tuleb tööle ja peatoimetaja ütleb, et järgmine nädal lendab ajakirjanik kosmosesse. Ajakirjanik lööb kannad kokku ja lendabki! :)

metsavana ütles ...

Algus oli lahe koht jah, olin unustanud. Aurupungiks raamatut nimetada oli tsutike vale leian praegu isegi. Sattusin fantaseerimisega hoogu. Ainult primitiivne kosmostehnika ei tee veel mingit auru ja tekitan siin veel ilmaaegu huvi inimestes teose vastu kes hiljem pettuvad.