Gunnm (1993)

Cyberpunk on üks mu lemmikzanr nii filmis kui raamatus, osaliselt võib see olla tingitud ka elukutsest. Battle angel Alitat võib usun cyberpungiks nimetada küll kuigi virtuaalreaalsusi ja meeletut jäämurdmist siin pole grammigi (või peaks ikka ütlema midagi stiilis: bio-cyborg-splatterpunk?). Pigem võtavad karmid cyberorganismid üksteisega mõõtu, katsutakse rammu, virutatakse elundeid ja täiustatakse korpust. Alital on üks hiiglaslik miinus ,nimelt nagu saab alles meeldima hakata ja huvi tekitada kui juba läbi! mutisitt! anime koosneb nimelt kahest 28 minutilisest episoodist pealkirjadega Rusty Angel ja Tears Sign. Mõnest teisest mangast venitatakse 170+ osa silmagi pilgutamata välja ja ma ei taha uskuda ka ,et cyber nüüd nii halvasti peale läks rahvale, samas pole Gunnm mangat ka väga palju joonistatud ning oleks saanud ühe hooaja jaoga ehk vabalt kogu loo ekraniseerida. Trashil on igaljuhul õigus, asi jääb kiirustatuks ning pealiskaudseks praegu. Samas lootust antakse hoopis ootamatust suunast, nimelt 2009 paistab ,et James Cameron teeb antud loo baasil filmi Battle Angel, jään väga suure huviga ootama. Sisust ka: On ilusate tarkade ja osavate (väidetavalt) inimeste kaunis ja ihaldatud linn nimega Tipharese mis asub omakorda mitte nii kena linna Scrapyard'i kohal, selle keskmes on prügimägi kuhu Tipharesest loobitakse kõike mittevajalikku, see prügila tundub olevat ka maapealse linnakese põhiline materjali/elatusallikas (lisaks elunditega kauplemisele). Ühel päeval uitab cyberinsener-arst Ido prügimäel ja tal veab, nimelt leiab ta pooliku cyborgi. Ido tassib leidlapse koju, remondib ära ja kuna cyborgi ketas on suhteliselt tühjaks tehtud enne äraviskamist ning ta ei tea isegi oma nime siis hakkab Ido teda kutsuma Alitaks. Robotidoktor tegeleb muidu enda äraelatamiseks öösiti pearahaküti ametiga ja töö käigus avastab ta peatselt ,et väikest tüdrukukest meenutav cyborg omab hiiglaslikku jõudu ning veel muid abiomadusi nii ,et talle pole probleemiks ka endast kümme korda suuremaid koletisi pooleks murda. Kiirkorras võeti läbi ka tavalist cyborg lugude teemat, masin ja inimene ja siis juba päris ammu Asimovi poolt Kadunud robotis ülestõstetud küsimused. Lugu cyborgneiust on muidugi tiba vana kuid mulle meeldis. visuaalne pilt ning trööstitu cyber-atmosfäär olid head ja ka lahingud olid lahedad kus verd ning õli valati alati tubli vaaditäis . Ainult ikkagi tõesti vähe oli seda kõike, pigem teaser mida manga vahele kaasa pista. Samal teemal on muide (vist, loodan ,et ei asja sassi kellegagi) Juhan Jaik kirjutanud juba 70 aastat tagasi kuidas külasepp ehitab endale hiiglasliku jõuga purustamatu Raudmehe kes asub võitlusse paharettide ja deemonite ning ahnete parunitega, mul tuli millegipärast see vana lahe muinasjutt meelde selle animega. Üks originaalne relv minuarust, rakett haamer, väga punk.