Tartuffi avafilmiks olime koos Xipega kohal nagu kaks kopikat. Meie noortes õrnades hingedes on nimelt alati koht ühe hea armastusfilmi jaoks. Ütlen aga kohe alguses ära ,et Manufactured landscapes oli hea dokumentaalfilm aga kehv armastusfilm. Peamiselt kuna seda armastust jäi tunni ja poole jooksul justkui väheks. Autor suutis küll väga ilmekalt näidata ,et tegelikult on prügimäed ja majamürakad ilusad asjad. Et üks hea prügihunnik suudab ikka märksa rohkem silmailu pakkuda kui igav metsatukk või und peale ajav lilleaas. Aga armastuskolmurka ei tekkinud, romantikat polnud rääkimata siis erootikast. Noh kui muidugi mitte arvestada seda mehaanilist hentaid mida ükshetk laevavrakkidega tehti.
Peale 10 minutilist sissejuhatust, kus kaamera läbi tehase veeres, kartsin juba ,et tegemist mingi Koyaanisqatsi (1982) odavama koopiaga kus näidatakse haudvaikuses vaid tehaseid. Õnneks oli mulje petlik ning peagi jõuti ka prügimägedele, lammutuskodadesse ning lõpuks Hiina kiirelt arenevasse suurlinna. Lisaks näidati palju filmi autorit pildistamas, pildistamisluba kauplemas või lihtsalt jahmunud vanainimesi kunstisaalis tehtud pilte vaatamas.
Film täitis tegelikult lisaks silmailu pakkumisele ühe olulist rolli veel. Nimelt vaadates kuidas kümned tuhanded kollased robotid hommikuti tehase ees kupja kärkimist kuulavad ja liinipeal ülejäänud tunnid oma monotoonset tööd teevad, sidudes näiteks traati ümber plastiktoru või katsudes kas torujupp vett läbi laseb või ei, leiad äkitse ,et tegelikult polegi sinu töö tegelikult nii masendav ja kolleegid rumalad. Ja peale kaadreid kuidas lihtrahvas (eh sinusugused) elavad Hiinamaal külg külje kõrval onnides ja kohalik kröösus demonstreerib uhkusega oma kardetavalt hirmkalli hinnaga soetatud aeda mis on sama suur või ehk pisut suurem kui üks keskmise Tartu või Elva eramaja juurde kuulu kartulimaa ja õunapuuaed hakkad end lisaks ka põlise rikkana tundma.
Kunagi ammu lugesin ühest raamatust (vist oli Thor Heyerdahl oma) tõestisündinud lugu kus peategelane näitab pärismaalasetele fotot millel NY. Murjanid vaatavad ja on täiesti ükskõiksed nii ,et pildiomanik on suisa pettunud. Siis aga juhtub neile kätte järgmine ülesvõte kus kahekordne maja mille peale kõigi metslate silmad läksid pärani – onnile on teine onn kukile ehitatud - ilmvõimatu. Siis sai mees aru ,et enne näidatud pilvelõhkujad olid nii suured ,et noid peeti lihtsalt mägedeks. Minule oli samamoodi põlise metslase ehk Elva ja Tartu elanikuna päris ehmatav ja raskesti mõistetav kuidas ühe tammi tõttu kogu Eesti populatsiooni jagu hiinlasi lihtsalt teise kohta kolitakse ja seejuures arvatavasti Tallinna suurused linnad, kus nad varem elutsesid, juppideks lastakse.
Kahjuks jäi ainult see "Tööstuslikud maastikud" ka ainsaks Tartuffil nähtud filmiks.
Plaanisin küll ka mõnd teist vaadata aga küll oli ilm vilu ja tervis sant ja küll lihtsalt tööpäevast ja varajastest ärkamisest uni peal ja nii ta läks. Arvestades aga ,et eelnevad aastad pole ühelegi tuffile jõudnud siis on areng vähemalt olemas. Niipalju kasu oli kindlasti ,et paar kavast silma jäänud asja kavatsen muid teid pidi hankida ning veidi umbsemas keskkonnas tarbida.
8/10
Postitused
Tartuffi avafilmiks olime koos Xipega kohal nagu kaks kopikat. Meie noortes õrnades hingedes on nimelt alati koht ühe hea armastusfilmi jaoks. Ütlen aga kohe alguses ära ,et Manufactured landscapes oli hea dokumentaalfilm aga kehv armastusfilm. Peamiselt kuna seda armastust jäi tunni ja poole jooksul justkui väheks. Autor suutis küll väga ilmekalt näidata ,et tegelikult on prügimäed ja majamürakad ilusad asjad. Et üks hea prügihunnik suudab ikka märksa rohkem silmailu pakkuda kui igav metsatukk või und peale ajav lilleaas. Aga armastuskolmurka ei tekkinud, romantikat polnud rääkimata siis erootikast. Noh kui muidugi mitte arvestada seda mehaanilist hentaid mida ükshetk laevavrakkidega tehti.
Peale 10 minutilist sissejuhatust, kus kaamera läbi tehase veeres, kartsin juba ,et tegemist mingi Koyaanisqatsi (1982) odavama koopiaga kus näidatakse haudvaikuses vaid tehaseid. Õnneks oli mulje petlik ning peagi jõuti ka prügimägedele, lammutuskodadesse ning lõpuks Hiina kiirelt arenevasse suurlinna. Lisaks näidati palju filmi autorit pildistamas, pildistamisluba kauplemas või lihtsalt jahmunud vanainimesi kunstisaalis tehtud pilte vaatamas.
Film täitis tegelikult lisaks silmailu pakkumisele ühe olulist rolli veel. Nimelt vaadates kuidas kümned tuhanded kollased robotid hommikuti tehase ees kupja kärkimist kuulavad ja liinipeal ülejäänud tunnid oma monotoonset tööd teevad, sidudes näiteks traati ümber plastiktoru või katsudes kas torujupp vett läbi laseb või ei, leiad äkitse ,et tegelikult polegi sinu töö tegelikult nii masendav ja kolleegid rumalad. Ja peale kaadreid kuidas lihtrahvas (eh sinusugused) elavad Hiinamaal külg külje kõrval onnides ja kohalik kröösus demonstreerib uhkusega oma kardetavalt hirmkalli hinnaga soetatud aeda mis on sama suur või ehk pisut suurem kui üks keskmise Tartu või Elva eramaja juurde kuulu kartulimaa ja õunapuuaed hakkad end lisaks ka põlise rikkana tundma.
Kunagi ammu lugesin ühest raamatust (vist oli Thor Heyerdahl oma) tõestisündinud lugu kus peategelane näitab pärismaalasetele fotot millel NY. Murjanid vaatavad ja on täiesti ükskõiksed nii ,et pildiomanik on suisa pettunud. Siis aga juhtub neile kätte järgmine ülesvõte kus kahekordne maja mille peale kõigi metslate silmad läksid pärani – onnile on teine onn kukile ehitatud - ilmvõimatu. Siis sai mees aru ,et enne näidatud pilvelõhkujad olid nii suured ,et noid peeti lihtsalt mägedeks. Minule oli samamoodi põlise metslase ehk Elva ja Tartu elanikuna päris ehmatav ja raskesti mõistetav kuidas ühe tammi tõttu kogu Eesti populatsiooni jagu hiinlasi lihtsalt teise kohta kolitakse ja seejuures arvatavasti Tallinna suurused linnad, kus nad varem elutsesid, juppideks lastakse.
Kahjuks jäi ainult see "Tööstuslikud maastikud" ka ainsaks Tartuffil nähtud filmiks.
Plaanisin küll ka mõnd teist vaadata aga küll oli ilm vilu ja tervis sant ja küll lihtsalt tööpäevast ja varajastest ärkamisest uni peal ja nii ta läks. Arvestades aga ,et eelnevad aastad pole ühelegi tuffile jõudnud siis on areng vähemalt olemas. Niipalju kasu oli kindlasti ,et paar kavast silma jäänud asja kavatsen muid teid pidi hankida ning veidi umbsemas keskkonnas tarbida.
8/10
1 kommentaar:
njaaa.... maastikute linastumise kellaaeg sai mulle teatavaks umbes tund aega peale sheansi lõppu, süüdistan sõpru/tutavaid kes mind ei informeerinud industriaal-armastusvilmi täpsest algusajast...
Postita kommentaar