Yosei Gorath (1962)

Kaks jaapani neiut on otsustanud end õhtupoole veidi värskendada ning ujuma minna. Tüdrukud on just autost väljumas kui käib koletu litakas, kõik läheb valgeks ning kui silm taas midagi seletama hakkab on näha järve taamal taevasse söötmas lumivalget raketti. Mille peale ühele neiudest meenub, et etskae, vanaisa pidi jah õhtul kosmosse lenndama, ennäe ätti, olin täiesti unustanud.

Edasi hargnevad sündmused juba startinud raketi, Kosmoselaev X1 pardal, mis muide meenutab kahtlaselt  tugevalt allveelaeva (isegi periskoop on olemas) ning mis suundub uudistama maale lähenevat ja sellest 6000 korda suurema tihedusega tähte. Kahjuks hoiab keegi meeskonnaliikmetest arvutuslükatit vale pidi pihus või liidab seal kus oleks pidanud lahutama nii, et rakett tõmmatakse gravitatsioonijõuga otse tähte ja tema meeskonnale ei saa vaataja väga kaua kaasa elada. Kuna paistab, et Gorathiks ristitud tulekamaka järgmine sihtmärk on emake maa siis võtavad Jaapanlased vastu ainuvõimaliku otsuse ehitada koos teiste võimsate kosmoseriikide nagu USA, Kanada, Sveits ja Pablonia? abiga Antakrtikasse ettekujutlematu suurusega termotuumareaktoritest toidetav reaktiivmootor, et maaga vajalikul hetkel lihtsalt eest ära sõita.

Ma olen küll mitmesuguseid fantaasiarikkaid katastroofifilme vaadanud, kuid sellist kus maa liikuma pannakse näevad mu silmad küll esmakordselt. Idee pole muidugi uus, mäletan, et üsnagi filmi valmimise ajal ehk kuuekümmendatel ilmus nö tolleaegses tõsiseimas maakeelses popteadusajakirjas “Horisont” isegi ühe Sahharovi õpilase artikkel kus ta fantaseeris võimaluse üle õppida tundma ja juhtuma päikese funtsioone, tõsta näiteks tema ühe külje temperatuuri ning muuda sedasi terve päikesesüsteem suureks footonraketiks. Aga, et ka jaapanlased selliseid lahendusi loogilisteks pidasid...

Muide häid Jaapani filmikunsti traditsioone siin filmis ei murta. Lõpuks pistab toimuva mürgli peale ka täissöönud hülge välimusega godzilla pea välja ning möirgab pisut, enne kui ta laseriga pooleks lõigatakse ja Tokyo tehakse kõigest hoolimata maatasa. Seejuures kui morsk-godzilla on silmnähtavalt kummiülikonnas neljakäpukil roomav inimene siis Tokyo hävitamine või üldse maketindus nt hiidmootori ehitamine on neetult lahe, makette on viitsitud ehitada sadu, pandud mootoritega liikuma tillukesed kopad, ekskavaatorid ning laevad, nööride otsas liiguvad helikopterid, lihtsalt fantastiline.See mõnus fantaasiarikkus, camp huumor ja naljakad dialoogid teevad gorathis igati vaadatava filmi. Ja mitte ainult minu ja Jaanuse suguste veidraid asju armastavate perveritde silmis. Kambas olnud naisvaataja nimetas selle kogu filmiõhtu üheks lõbusamaks palaks. Pealegi oli lihtsalt hea näha vahelduseks ka mõnd teist rahvust peale jänkide maailma päästmas. 7/10

Kosmonaudid jätsid kohati küll poolearuliste mulje. Eriti kui nad ühe helikopteri ärandasid ning sellega lauldes Tokyosse kihutasid (ohtralt patriootlikke vaateid uusehitistele), et “kosmoseministeeriumist” paluda end ikkagi orbiidile lubada.