Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol4, pühapäev

20 Million Miles to Earth (1957)

Ameerika kosmoselaev, mis koos bioloogiliste näidistega teel tagasi Veenuselt, kukub kusgil Sitsiilia kandis merre.Väike poiss leiab varsti peale õnnetust rannalt imeliku toru, mis sisaldab mingi võika välimusega muna (Kinder-Surprise?) ning parseldab selle kohalikule rändtohtrile väikese taskuray eest maha. Ei kulu kaua aega, kui munast koorub reptiloidi meenutav elukas, kes hakkab meeletu kiirusega kasvama ja põgeneb loodusesse.

Tegemist on järjekordse kingkongilikus stiilis valesti mõistetud koletisest jutustava filmiga. Veenuse reptiil tahaks pigem rahulikult väävlikoti kallal maiustada ning jõekaldal tukkuda, kuid vastikud inimesed susivad teda hangudega ja tulistavad püssidest-kahuritest. Peletise püüdmine käib muuseas stiilis, et viskame monstrumile taevast võrgu pähe, ühendame selle elektrikaablitega ning laseme talle surakat. Sisu puhul jääb üldse mulje, et effektiguru Ray Harryhausen võttis kõik end maketid ja plastiliinist elukad kenasti linti, andis selle rezissöörile üle ning soovitas ülejääva pooletunnise osa mingi kergema tegevusega täita. Dialoogid on igaljuhul kohmakad-humoorikad ja armastuslugu veidralt punnitatud. Tegelastest meeldis mulle kõige enam paar korda ekraani servast läbi vilksatav jaapanlane, ju toodi ta kohale tänu nimetatud rahva suurtele kogemustele sarnaste elukatega. Harryhauseni ospool on aga see-eest igati nauditav, toimub ära ka tema filmide kohustuslik element ehk koletiste heitlus (tulnukas vs elevants) ja veidi purustatakse kahuritega ka Rooma arhitektuurimälestisi. Koletis on meeldivalt animeeritud, ta on väga liikuv ning plastiline, sobib hästi ülejäänud pildiga kokku ja  tundub perspektiivi poolest ka igati õigetes mõõtudes - asi, mida paljud tollaegsed filmid saavutada ei suutnud.

8/10

Filmist on tänapäeval tehtud ka värviline versioon, peaks uudishimust kunagi pilgu peale heitma

Lühifilmid.
Pühapäeva varahommikul (kell 1 pärast lõunat) lõbustas lahke võõrustaja Onu Kalver meid veel lühifilmiprogrammiga. Näitamisele tuli pornograafia ja selle tarbimise hirmsatest tagajärgedest jutustav dokumentaal "Perversion for Profit" (1965) ning kolm "Dobermanni" looja Jan Kouneni ülihumoorikat katsetust "Capitaine X", "Gisele Kerozene" ja "Vibroboy".
9/10

Festivali kokkuvõte: Mina jäin üritusega igati rahule, tavaliselt on filmide vaatamisega ikka see tunne, et sai liiga vähe ikka nähtud ning jäänud poolik tunne, seekord sai küll küll mõnuga isu täis vaadatud. Ühtlasi tänaks Onu Kalverit ja ta naisperet maitsva söögilaua, Jaanust Hammeri filmide ja Mannut festivali postrite eest.

Mõtlesin alguses lõpetuseks mingi edetabeli ka teha aga leian, et sellel pole väga mõtet, eelnevaid ürituse poste sirvides näeb juba isegi hinnetest isiklikud lemmikud ära. Mainiks ainult seda, et kõige suuremaks lemmikuks osutus Encounter of the Spooky Kind (1980) mis saab ühtlasi ka OKFF'i parima filmi auhinna.