pühapäev, 6. detsember 2009

The Psychic ehk Murder to the Tune of the Seven Black Notes (1977)

Loo peategelaseks olev noor naine mõtleb teha enda värskele pururikkale abikaasale üllatuse tehes korda tema Itaalias asuva räämas häärberi. Teel sinna saab ta aga veidra nägemuse mis koosneb pealtnäha hulgast seosetutest piltidest (tossav sigaret, ajalehekaan, surnud naine jms). Ühel neist kaadritest on ka sama mõisa tuba mille seinas pirakas auk. Kohalejõudnuna raiub ta seal kohas seina läbi ning satub aastaid tagasi kadunud neiu skeletile. Politsei paneb seepeale loomulikult tema abikaasa kui potentsiaalse mõrvari raudu kuid naine, kes pole selliste asjade käiguga rahul, asub koos enda psühhiaatriga enda nägemust tõlgendama ning mõrva räpaseid tagamaid uurima (mille käigus mõrvu muidugi tuleb veel ridamisi). Järjekordne üllataja Fulcilt, seekord on ta proovinud teha korralikku müstilist giallot. Ja peab tunnistama, et pagana hästi õnnestunud katsetus. Paigas on kõik sellele zanrile olulised elemendid nagu hea unenäoline atmosfäär, stiilsed värvilised stseenid, pinge mida lõika või noaga, mõnus muusika ja ootamatud süzeepöörded. Gore ja vere tase on pea nulli viidud (ja ühtegi zombit ka välja ei karga). Kõige Fulcilikumaks stseeniks on filmi algustseen kus enesetapja peaga vastu kaljut kukub. See polnud ka kõige kvaliteetseim gore – ilmselgelt on näha, et tegemist nukuga ning seetõttu mingit erilist vastumeelsust või jälkust nimetatud stseen ei tekita. Lisaks headele twistidele meeldis mulle samuti väga kuidas Fulci on osanud vana ja üle ekspluateeritud Poe jutu mustast seina taha müüritud kassist kohendatud ja muudetud kujul siin filmis ära kasutada. Hoiatan muide Fulci ja giallo sõpru kes plaanivad seda filmi näha, et sellest, isegi suhteliselt leebest filmist, on USA versioonist (fucking araverelised paksud hamburgeriõgijad) mitu süzee paremaks mõistmiseks olulist kohta eemaldatud, kontrollige hankides kindlasti kas tegemist ikka Euroopa täispika versiooniga. Kasututest faktidest tasub aga äramärkimist veel, et siinsed muusikaloojad Franco Bixio, Vince Tempera ja Fabio Frizzi on muide helindanud suurema osa ka hilisematest Fulci 80nendate filmidest - peab ütlema, et mitte päris Goblin aga hea muusika oli sellest hoolimata. Leidsin netis tuhnides veel, et Tarantino on seda filmi nimetanud talle omaselt lahmides lausa Fulci rabavaimaks teoseks, ise sellega siiski ei nõustuks. Eks väga mõnus giallo on Psychic kindlasti ja parem isegi kui nii mõnedki Argento tuntumad lood kuid Fulci põhiline ja originaalne pärand filmikunsti seisneb ikkagi tema gores. Midagi päris revolutsiooniliselt uut pealegi ta siin “kollasesse” ju ei too, pigem näitab, et oskab meisterlikult ka selles zanris tegutseda. 8/10

1 kommentaar:

muda ütles ...

No need Tempera ja Frizzi on muusikailmas vähemalt sama tuntud, kui Claudio Simonetti (ehk Goblini ninamees). Ühendab kõiki neid termin Italian symphonic prog.