Kuna kosmoseooper oli Nliidus keelatud tehti seal 50/60nendad peamiselt populaarteaduslikku ulmet mis äraseletatult tähendab seda, et kõik raamatutes/ekraanil toimuv oli esitatud propagandistlikus ja harivas võtmes ning vastavuses tolleaegsete teaduse saavutuste ja arusaamadega maailmapildist ning igasugune liiga fantastiline spekuleerimine oli välistatud. Nii näidatakse ka selle filmi alguses pikalt raketi visandeid, alustel seisvaid sputnikke (selle kuulsaimaga kohtutakse ka veel orbiidil) ning kosmosejaama sest tollel ajal usuti miskipärast, et ilma vahejaamata on igasugune kosmoseuurimine ilmvõimatu. Mainitakse kord või paar kohustuslikult ka Tsiolkovski nime. Õnneks päris mootori tööpõhimõtte seletamiseni ei laskuta (poleks olnud eriline ime).
Et selline rahumeelne ekspeditsioon liiga igav poleks ning kosmilisse rutiini mingit elu ja intriigi tuua on mängu võetud imperialistid kes rekordit jahtides üritavad lennata enne venelasi esimesena Marsile. Peale nimetatud jänkide sissetoomist arvasin, et olen leidnud poolkogematta "
220 päeva tähelaevas" filmiversiooni, kuid kahjuks piirdub sarnasus vaid võidujooksuga. Ameeriklased on üsna vagurad, nende pahelisem tegu on liiga rutakalt vene kosmosejaamast startimine haavates nii üht heasüdamlikku kosmonauti. Ka Marsile kahjuks ei jõuta sest ameeriklased satuvad oma tormamisega meteoriidipilve ning nende rakett saab raskelt viga mille peale venelased enda sõidu katkestavad ja kolleegidele appi tõttavad. Kuna kütus on venkudel peale seda üsna otsas maandutakse ühele planetoidile ja edasine pool filmi on pühendatud sellele kuidas robinsonid maale valgus singnaale saadavad ja kütuseveokit ootavad. Ameeriklased on küll üsna lontis ja masendunud välimusega (neid ju saatis kodumaal meeletu reklaamikampaania, ja nüüd selline häbiväärne päästmine vaenlase poolt) kuid torujupi, parabellumi või tuumapommiga keegi vehkima ei hakka ning filmi viimane ots ehk suurejoonelne maandumine pole neid pea üldse märgata.
Ühesõnaga dialoog on suht tühi ja huumorivaene, tegevus venib. Mis siis selle filmi siis heaks teeb? Ikka eelkõige camp visuaalne pool, ma olen endiselt arvamusel, et arvutigraafilised maailmad, olgu nad nii bititihedad ja tekstuuri-polügoonirohked kui tahes, jäävad endiselt alla suurendusega filmitud tinaplönnile (maa), söetükile(asteroid) ja punaseks värvitud lambile(marss). Eriti meeldis mulle läbi atmosfääri sümboliseeriva tossu sööstev rakett. Viimane on muide klassikaline tolle aja ettekujutus ühest kosmosesõidukist. Ehk üks suurendatud mõõtmetega V2 mis näeb seest välja justkui allveelaev ja juhitav kümne nupu ning kahe kangi abil.
Mulle meeldib endiselt väga 50/60nendate filmides valitsev kosmosevaimustus ja optimism ning ühtlasi on mul natuke kahju, et sellised pompöössed visoonid kunagi täide ei läinud. Mõnus oleks ju kui mu fläti hoovis õunapuude vahel lösutava auto asemel kõrguks hoopis üks vanem Audi tehase planetoplaan millega käiks nädalavahetuseti semudega kuul viina võtmas. Katkise roolivõimu asemel saaks aga kiruda hoopis lekkivat reaktorit ja aegajalt laseks Elvas keevitajate meteoriidiauke lappida. Kokkuvõtteks hoolimata puudustest oli vaadatav filmike, piisavalt lühike ka, et mitte muutuda tüütavaks ja erieffektid on isegi paremad kui mitmetel jänkide analoogidel nagu näiteks
Conquest of Space või Wald Disney popteaduslikel filmijuppidel. Muide DVD mida mina vaatasin oli Saksamaal väljaantud ning vahetades heliriba ära on täiesti võimalik kujutada ette, et tegemist Third Reichi kosmoseprogrammiga.
7/10
Ohoo, kas nad tõesti uskusid, et sedamoodi on võimalik raketti tulevikus maandada?
Keegi Vasja lõi raketi trajektoori arvutuslükati abil veidi vindisena sisse ning õhkis sedasi olulised raadioantennid.
venelaste Emamaa ja ameeriklaste Taifuun - viimane on loomulikult väiksem ning Vene raketi all, kohe näha kes siin suhtes isaspool. Lisaks tasub tähele panna, et mõlema raketi nimed on sama zablooniga kirjutatud, isegi selle on imperialistidest närakad varastanud!
Lahe loadingu riba, päris originaalne idee
Kosmonaudid lehvitavad lahkuvale raketile
Põhimõtteliselt kõik ekraanil nähtavad jaamad-raketid oleksid olnud isegi tolle aja teadmistega ehitatavad kui oleks ainult olnud resurssi, ei julge pakkudagi mitme aastakümne NLiidu majanduse kogutoodangut oleks kulunud filmis nähtava kosmosejaama püstitamiseks.
Nõukogude naisideaal, tahtejõulise pilgu ja hästi toidetud ehk topelt lõuaga
Teadus võidab poliitika
Pahur ameeriklane
Peolaud orbiidil koos kristalli, apelsinide ning viinaga
Alati valmis
Postitused
Kuna kosmoseooper oli Nliidus keelatud tehti seal 50/60nendad peamiselt populaarteaduslikku ulmet mis äraseletatult tähendab seda, et kõik raamatutes/ekraanil toimuv oli esitatud propagandistlikus ja harivas võtmes ning vastavuses tolleaegsete teaduse saavutuste ja arusaamadega maailmapildist ning igasugune liiga fantastiline spekuleerimine oli välistatud. Nii näidatakse ka selle filmi alguses pikalt raketi visandeid, alustel seisvaid sputnikke (selle kuulsaimaga kohtutakse ka veel orbiidil) ning kosmosejaama sest tollel ajal usuti miskipärast, et ilma vahejaamata on igasugune kosmoseuurimine ilmvõimatu. Mainitakse kord või paar kohustuslikult ka Tsiolkovski nime. Õnneks päris mootori tööpõhimõtte seletamiseni ei laskuta (poleks olnud eriline ime).
Et selline rahumeelne ekspeditsioon liiga igav poleks ning kosmilisse rutiini mingit elu ja intriigi tuua on mängu võetud imperialistid kes rekordit jahtides üritavad lennata enne venelasi esimesena Marsile. Peale nimetatud jänkide sissetoomist arvasin, et olen leidnud poolkogematta "220 päeva tähelaevas" filmiversiooni, kuid kahjuks piirdub sarnasus vaid võidujooksuga. Ameeriklased on üsna vagurad, nende pahelisem tegu on liiga rutakalt vene kosmosejaamast startimine haavates nii üht heasüdamlikku kosmonauti. Ka Marsile kahjuks ei jõuta sest ameeriklased satuvad oma tormamisega meteoriidipilve ning nende rakett saab raskelt viga mille peale venelased enda sõidu katkestavad ja kolleegidele appi tõttavad. Kuna kütus on venkudel peale seda üsna otsas maandutakse ühele planetoidile ja edasine pool filmi on pühendatud sellele kuidas robinsonid maale valgus singnaale saadavad ja kütuseveokit ootavad. Ameeriklased on küll üsna lontis ja masendunud välimusega (neid ju saatis kodumaal meeletu reklaamikampaania, ja nüüd selline häbiväärne päästmine vaenlase poolt) kuid torujupi, parabellumi või tuumapommiga keegi vehkima ei hakka ning filmi viimane ots ehk suurejoonelne maandumine pole neid pea üldse märgata.
Ühesõnaga dialoog on suht tühi ja huumorivaene, tegevus venib. Mis siis selle filmi siis heaks teeb? Ikka eelkõige camp visuaalne pool, ma olen endiselt arvamusel, et arvutigraafilised maailmad, olgu nad nii bititihedad ja tekstuuri-polügoonirohked kui tahes, jäävad endiselt alla suurendusega filmitud tinaplönnile (maa), söetükile(asteroid) ja punaseks värvitud lambile(marss). Eriti meeldis mulle läbi atmosfääri sümboliseeriva tossu sööstev rakett. Viimane on muide klassikaline tolle aja ettekujutus ühest kosmosesõidukist. Ehk üks suurendatud mõõtmetega V2 mis näeb seest välja justkui allveelaev ja juhitav kümne nupu ning kahe kangi abil.
Mulle meeldib endiselt väga 50/60nendate filmides valitsev kosmosevaimustus ja optimism ning ühtlasi on mul natuke kahju, et sellised pompöössed visoonid kunagi täide ei läinud. Mõnus oleks ju kui mu fläti hoovis õunapuude vahel lösutava auto asemel kõrguks hoopis üks vanem Audi tehase planetoplaan millega käiks nädalavahetuseti semudega kuul viina võtmas. Katkise roolivõimu asemel saaks aga kiruda hoopis lekkivat reaktorit ja aegajalt laseks Elvas keevitajate meteoriidiauke lappida. Kokkuvõtteks hoolimata puudustest oli vaadatav filmike, piisavalt lühike ka, et mitte muutuda tüütavaks ja erieffektid on isegi paremad kui mitmetel jänkide analoogidel nagu näiteks Conquest of Space või Wald Disney popteaduslikel filmijuppidel. Muide DVD mida mina vaatasin oli Saksamaal väljaantud ning vahetades heliriba ära on täiesti võimalik kujutada ette, et tegemist Third Reichi kosmoseprogrammiga. 7/10
Ohoo, kas nad tõesti uskusid, et sedamoodi on võimalik raketti tulevikus maandada?
Keegi Vasja lõi raketi trajektoori arvutuslükati abil veidi vindisena sisse ning õhkis sedasi olulised raadioantennid.
venelaste Emamaa ja ameeriklaste Taifuun - viimane on loomulikult väiksem ning Vene raketi all, kohe näha kes siin suhtes isaspool. Lisaks tasub tähele panna, et mõlema raketi nimed on sama zablooniga kirjutatud, isegi selle on imperialistidest närakad varastanud!
Lahe loadingu riba, päris originaalne idee
Kosmonaudid lehvitavad lahkuvale raketile
Põhimõtteliselt kõik ekraanil nähtavad jaamad-raketid oleksid olnud isegi tolle aja teadmistega ehitatavad kui oleks ainult olnud resurssi, ei julge pakkudagi mitme aastakümne NLiidu majanduse kogutoodangut oleks kulunud filmis nähtava kosmosejaama püstitamiseks.
Nõukogude naisideaal, tahtejõulise pilgu ja hästi toidetud ehk topelt lõuaga
Teadus võidab poliitika
Pahur ameeriklane
Peolaud orbiidil koos kristalli, apelsinide ning viinaga
Alati valmis
1 kommentaar:
Nende vanade sai-faide juures lõbustab eriti see äärmine naivism (alati isegi mitte pahas mõttes). Noh, näide mõnest eriti lollist linaloost: mehed lähevad kuu peale kõndima, kostüümid seljas. Aga eks skafandri taskutes ju on ikka suitsud ja tikud ja muu taoline träni.
Aga see "loadingu riba" on ju puhas [strike]web 2.0[/strike]cosmos 0.2beta :-D.
Visuaalid ostsillograafiga on ikka klass omaette. Selleks peab olema elukutseline füüsik. Niisiis, uue aja renderduskangelane: SGI O2 ja Maya (kokku 200 kEEK).
Vana aja renderduskangelane: ostsillograaf füüsikamuuseumist, kaks KT315 transistorit, ferriitpool, neli kondensaatorit, kolm takistit, 4,5V patarei (kokku 200 EEK).
Postita kommentaar