Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol1, neljapäev

Kui mõned mehed peavad kolme-neljapäevase joomaorgia, siis meie sattusime Jaanuse ja onu Kalveriga filmivaatamisega sarnasesse tsüklisse. Alustasime neljapäeval kenasti väikese vaatamisega, kus ühest filmist sai märkamatult viis ning kellast kaks öösel. Hammas jäi aga verele ning nii jätkasime reede õhtul kohe 3 filmiga ning ühe multifilmiga. Selle aktsiooniga ühines ka onu Kalver, kelle jalkameeskonnal külmapühad ning seetõttu enam aega kinokunstile pühenduda. Onu pidi kahjuks eelviimaselt filmilt ootamatult poole pealt lahkuma (kuna tema noorik helistas), kuid kompensatsiooniks kutsus ta meid laupäevaks endale külla, mida ka lahkelt tegime ja vaatasime kokku taas viis filmi. Pühapäeval ärkasime kõik umbes kell üks päeval suure filmipohmakaga,  mida üritasime parandada alguses lühifilmidega, aga nagu ikka sellistel juhtudel, ei suutnud me seegi kord pärast mitut lahjemat napsi "kangemast kraamist" käppi eemale hoida ja tuli ikkagi üks täispikk veel otsa. Praegu istun viimaks enda ülikülmas punkris, võitlen tugeva sooviga veel üks film mängima panna ja pigem üritan külmast kangete sõrmedega nähtud 16 filmi ja 4 lühifilmi muljeid lühidalt kirja panna.

The Mercenary (1968)

"The Mercenary" on justkui Sergio Corbucci näpuharjutus enne "Companeros'e" (1970) tegemist. Olemas on kõik tolle hilisema filmi elemendid nagu kuulipilduja-fetishiga ülepingutatult cool Franco Nero, revolutsionääride keevaline liider, võimukas naisfiguur ja Jack Palance veidrikust pätipealik. Midagi jääb aga justkui puudu. Tont seda teab, kas süüdi oli Ennio Morricone lahja taustalugu, tegevustiku aeglasem tempo, Corbucci vähesem kogemus või Palance puuduvad vuntsid, kuid "Companeros'e" tasemele see film ei küüni. See ei tähenda samas, et tegemist oleks halva spagetivesterniga. Häid kohti ja mõnusaid pöördeid jagub kuhjaga. Mulle endale meeldis kõige enam see, kuidas Nero suutis pidevalt kõige absurdsematest kohtadest (naisterahva rinnad, mehhiklase hambad etc) tiku sigari süütamiseks põlema tõmmata. Muide, Nero on siin poolakas, huvitav kui palju rahvusi ta on enda näitlejakarjääri juures läbi mänginud?
8/10

Aenigma (1987)

Koolitüdruk satub enda õpingukaaslaste kiusamise tõttu koomasse. Kibe viha on neiu südames aga nii suur, et ta hakkab väljaspool keha rändava vaimuna ükshaaval kiusajaid tapma. Mõrvavahenditena lähevad käiku nii telekinees, meelepetted kui ka tavalised aiateod. Kõlab hästi? Tegelikult on tegemist Lucio Fulci seninähtud filmidest ühe nõrgimaga, mis vähendas ühtlasi tublisti ka minu hiljuti tekkinud Fulci-vaimustust. Unenäoline atmosfäär on hea, aga tegevus venib, pinget kuidagi vähe ja goret veelgi vähem. Ei liha ega kala. Ei julge soovitada.
5/10

New Adventures of the Elusives (1968)

"Tabamatute tasujate" esimene ja teine film on ikka asjad, mida ma peamiselt nostalgia ning hea sõnaga meenutan. 80ndate lõpp 90ndate algus olid need ju ikka ühed vähesed märulifilmid, mida telekast nägi. Olukord püsis filmimaailmas siis hoopis teistsugune kui praegu, lääne mürtsufilme ei nimetatud siis mitte mainstreamiks vaid defitsiidiks. Mäletan, et hoolimata sagedasest näitamisest  (aastas ikka 2-3 korda TV pealt ta läbi jooksis) ei muutunud need filmid ka igavaks, panin ikka TV käima kui peale tuli. Seda kummalisem on olukord, et noil aegadel näidatud filme on tänapäeval ikka ropp raske kätte saada, vahel tundub suisa, et mida tuntum film oli, seda vähem seda praegu levitatakse. Samas on aga ikka pea 15-18 aastat möödas viimasest nägemiskorrast, sisu üsnagi ähmaselt üksikute kaadrite näol meeles ja vaataks üle, kasvõi väikseks nostalgitsemiseks häämeelega. "Tasujatega" oli sama lugu, et esimese osa suutsin veel enda käppade vahele saada, kuid  teist osa (pean silmas korraliku tiitriribaga varustatud) ei ole jälle kuskil. Lõpuks siiski läks see ka õnneks.

Oli hea vaatamine, täpselt selline humoorikas veidi campis kastmes tempokas seiklusfilm, nagu mäletasin.  Võrreldes esimese osaga, mis kujutas endast puhast nõukogude spagetivesterni - easterni - oli siin sellist
kõrbes püssikõmmutamist ja hobustega uljast kappamist vähem, vaid alguses ja lõpus. Rohkem meenutas keskmine osa mõnd spioonilugu, isegi üks bondilik vidin - plahvatavad piljardikuulid - oli poistel olemas. Eriti mõnus oli aga lõpp: ohvitseride kasiino õhkimine, seifi muukimine ja redelil kõõlumine ning mööda katuseid autoni põgenemine.

Mis puutub propagandasse, siis seda oli ka üllatavalt napilt, märksa vähem kui esimeses osas. Mingeid elajalikke tegusid valged ei teinud, juhmide tsaariarmee ohvitseride üle visati küll nalja omajagu, aga see oli rohkem sellisel tasemel huumor nagu näiteks "Sveigis" või "Allo Allos". Kui filmist oleks ära lõigatud ka algus, kus tasujad ilgelt röögivad ja punalippude-saablitega vehivad ning lõpp koos Pudjonnõiga, kellele on justkui mingi loom nina alla ära surnud, poleks seal üldse seda va punast sousti. Veidi imelik tundus ka lõpus selle estraadimehe mahalaskmine. Kas tundus filmitegijatele natuke liiga lustlik film ja tuli midagi süngemat sisse tuua?
8/10

Gojira vs. Biorante (1989)

Huvitav kas kuskil on peetud ka statistikat selle kohta, mitu korda filmimaailmas on Godzilla Jaapani pealinna sodiks trampind? Mina seda internetist leidnud ei ole, aga küllap on ta seda ikka sageli teinud, sest selles alternatiivmaailmas ja -ajaloos, kus tegevus toimub, ei kergita tegelased enam kulmugi, kui kuulevad, et tuldpurskav hiidsisalik on taas koonu merest välja pistnud. Lisaks sellele külmale ükskõiksusele panevad mind alati imestama ka Godzillaga võitlemiseks kasutatavad vahendid. Ühes lapsepõlves nähtud godza-filmis ehitasid nad täpselt sama mõõtu ja välimusega hiidroboti. Selles filmis on nad ristanud peletise DNA aga roosi omaga ning saanud midagi, mis meenutab sajameetrist trifiidi või siis ülenuumatud lille filmist "Väike õudustepood". Lill küll liikuda väga ei jaksa, aga õnneks tuleb taimetoitlasest Godzilla ise pärast Tokyo lömastamist midagi rohelist peale ampsama.

Üldiselt on filmi esimene pool üsna tüütu ja veniv, tohutus koguses pseudoteaduslikku mula Godzilla ehitusest, radioaktiivsust söövatest bakteritest, taimedest ja blablabla. Ühesõnaga - hirmus lohisev ja tüütu algus, mida muudavad helgemaks vaid üksikud hetked, mil jaapanlased üritavad kohutava aktsendiga inglise keelt rääkida. Õnneks tasutakse vaatajale kannatlikkus lõpus: kui peletised kokku lastakse, läheb lahti selline tore vanakooli kummikoletiste taplemine, mida kergelt nostalgiline vaadata. "Godzillal" on nagu ikka mõnus theme-lugu ka, kui ta võitlusse asub. Kokkuvõtteks - another "Godzilla", kui aega ülearu - nagu meil Jaanusega oli - võib vaadata kah.
6/10

Encounter of the Spooky Kind (1980)

Vot see film oli üllataja. Tegemist paistab olevat "Mr Vampire"-filmide seeriale alusepanijaga. Hüplevad vampiirid, taoistlikud maagidest mungad ja nende imetrikid ning muhe slapstic on neisse hilisematesse filmidesse üsna kindlasti võetud just siit. Ching-Ying Lam ehk vampiiri-saaga staar lööb siin kõrvalosas samuti kaasa. Nii rezissööriks, madina-koreograafia eest hoolitsejaks kui peategelaseks on Sammo Hung (minu arust märksa muhedam tegelane kui Jackie Chan). Lisapunkt või isegi kaks selle eest, et tehakse vahepeal natuke ka "Viy'd" Korea moodi, st Hung peab olema kolm ööd kinni ühes kabelis koos vampiiri sisaldava kirstuga. Lisaks peetakse maha korralik maagide duell. Kõige rohkem meeldis mulle aga lõpp, kus Sammo reetlik naine tõmbab kunstpisarad näole ning jookseb mehe juurde tagasi, mille peale viimane hirmsalt röökides tast kinni rabab ning naise tulle heidab. Mulle endale meeldis see lugu kohati isegi "Mr Vampire' ist" rohkem. Korralik Korea ghost comedy, soovitan.
9/10