West Side Story (1961)

Kui blogis kümnepunkti süsteemi hindamise kasutusse võtsin lubasin endale, et hinne null jääb vaid selliste teoste jaoks mille läbivaatamiseks ma võimeline pole. Siiani arvasin ülbelt, et see number jääbki kasutamata, kuna reeglina ma filme pooleli ei jäta ning kui jätan vaatan esimesel võimalusel lõpuni, kuid etskae...tera leidis lõpuks ikka oma kivi. Peale viimast positiivset elamust “Singin in the Rain'i” ehk muusikali zanriga oli West side stoori justkui sahmakas külma vett või pigem nagu oleks paraski sisu kraevahele valatud. Vihmas laulmisega võrreldes oli see film ääretult huumorivaene ning puine, üks järjekordne ja tüütu Romeo ja Julia uusversioon kus igavad laulunumbrid venisid nagu seesamune mööda sedasamust.Mind suisa üllatas kuidas isegi mitte sisutihedusega silma paistvas zanris on suudetud tegevust veelgi lohistada. Tunni poolega hakkavad filmid tavaliselt juba lõppfaasi jõudma mitte ei hakka alles intriigi tekitama. Lisaks hakkas mulle vastu USA's võõrviha vähendamise eesmärgil sissekirjutatud propaganda millega üritati noorele sisendada et oleme kõik nii tõmmud kui valged ühed lahedad ja mõnusad töölisklassi kutid ja immigrandid seal getos, tuleb lihtsalt koos laulda ning tantsida ja vennastuda. Häiris ka esimesed 10 minutit kunstipunnitust kus eri värvi palakate taustaks lasti muusikat, oh kokkuvõtteks häiris liiga palju asju. Kuna kirjandusguru Mannu soovitab alati kui post edeneda ei taha (mida ta praegu ei taha) kirjutada näiteks Kole-Jaanusest (see viivat jutu jälle huumorirajale tagasi) siis pean ütlema, et Jaanus oli samuti koos minuga seda õudust vaatamas/kannatamas. Mõnesmõttes käis meil saalis vaikne võistlus teemal kumb ennem alla annab ja tunnistab, et rohkem ei suuda ennast piinata. Mina igaljuhul võitsin. Intermissoni ajal (ehk siis vaheajal keset filmi) sosistas mees, et võiks vaikselt ära liikuda. Kui lahkudes veel silmadega põgusa pilgu üle saali lasin siis paistis, et vaatama oli jäänud vaid käputäis noori neiusid. Küllap selliseid asju need 60nendate tsikid vaatasidki enne kui Sex ja Linn leiutati. Ise vaataks iga kell ennem kasvõi Bollywoodi (nt Gumnaami uuesti). Ma ei usu, et isegi purju joomine vaatamisele kaasa aitaks, pigem jääks kuhugi nurka magama ja ärkaks sahiseva ekraani ees alles hommikul nagu näiteks viimane reede juhtus (head sõbrad olete te Jaanus ja Kristjan ikka, et mind üles ei ajanud!). Lõpetuseks arvan, et seda filmi võib Priidule soovitada küll, tuumapomm küll lõpus ei plahvata kuid tobe poliitiline sisu, homoerootika ja idiootsed one-linerid olid alguses täiesti olemas. Laibaloenduse asemel võib pidada arvet palju inimesi vaatamast lahkub. Kui halb see tegelikult on? Liiga vähe halb, oleks halvem oleks arvatavasti suutnud ka lõpuni vaadata, tegemist oli eelkõige igava jurtsuga uppumas läägusesse. Mida ma õppisin? Mõned zanrid ja klassikud tuleb jätta terve mõistuse säilitamiseks puutumata. Muide see film on võitnud 10 Oscarit – juba see fakt üksi peaks tegema tähelepanelikumaid vaatajaid ettevaatlikuks. 0/10 Ehk siis kohe hakatakse laulma ja tantsima.. Üle geto karmimad vennad Neil oli nii palju ühist, ikka mõlemal käed külmad ja puha Ise küll ei tahaks selliste meestega kohtuda, tantsiksid küllap surnuks