Kui öelda Lucio Fulci meenub filmivaatajale esimesena ikka zombid, erkpunane veri, löga, peade eemaldamine, väljavoolav sisikond, eemaldatud jäsemed ja teised sarnased “kaunid” asjad. Kaasblogija Muda on isegi mõnede veriste filmide iseloomustamisel kasutanud sellist terminit nagu “Fulcism”. Nii on jäänud temast pigem mulje, et võrreldes näiteks Argento või Bavaga positsioneerub Lucio kuhugi “allapoole” ning on rohkem shokeerivate stseenide kui kvaliteetse põnevuse looja. Tegelikult on aga Fulci teinud "Zombie 2", "Beyond'i" ja "House by the cemetery" kõrval ohtralt ka originaalseid põnevikke ja õudukaid ning isegi westerne.
House of Clocks on hea näide Fulci vähemtuntumast kuid kvaliteetsest õõvafilmist. Kolm marihuaanasuitsetajatest pätti murravad sisse ühte suursugusesse häärberisse ning mõrvavad seal elanud vanapaari ja nende abilise. Äkitselt hakkavad aga kõik maja kellad tagurpidi käima ning surnud (nagu selgub on neid hoones üllatuseks märksa rohkem kui kolm) ärkavad tagasi ellu. Üllatusi ehk twiste on filmil seejuures lõpuni pakkuda ja pinge püsib pidevalt mõnusalt üleval. Gore ennast oli äärmiselt vähe, vaid alguses on üks ehe jõle stseen, edasine aga rohkem õhustikule, ootamatutele pööretele ning pingelisele sisule rõhuv. Kassi kättemaksu teema meeldis mulle samuti väga, kassid tunduvad muide Fulci loomingus olevat üheks teiseks oluliseks teemaks peale zombide. Miinuseks see, et ingliskeelde dubleerijad vedasid seanahka või polnud nad kunagi kuulnud asjaolust, et huulte liikumine ja kõne võiks kokku minna. Subtiitrid oleksid DVD juures kohati väga teretulnud olnud. Veidi pettusin ka, et Fulci ise ei mänginudki vana kellasseppa nagu ma vaadates arvasin kuna näitleja oli väga temaga sarnane. Muidu aga korralik õudukas, võib soovitada ka neile, kellele Fulci tavaliselt enda rämeduste tõttu ehk niiväga peale ei lähe.
Mõttetuks lisainfoks: “The House of Clocks” kujutas tegelikult ühte osa kaabel TV jaoks tehtud neljafilmilisest sarjast nimega “House of Doom”. Lavastas need Fulci koos teise kuulsa horrormeistri Umberto Lenziga. Kahjuks leiti aga kompanii poolt, et filmid on liiga vägivaldsed ning nii jäid need viimaks televisioonis (isegi Itaalia omas) näitamata. Minuarust on üllatav, et Fulci lootis tõesti seda filmi telekas näidata, oma tavapärasest stiilist oli ta küll taganenud ning võttis asja leebemalt kuid sellest hoolimata pole House of Clocks just mingi Twilight Zone.
8/10
Postitused
Kui öelda Lucio Fulci meenub filmivaatajale esimesena ikka zombid, erkpunane veri, löga, peade eemaldamine, väljavoolav sisikond, eemaldatud jäsemed ja teised sarnased “kaunid” asjad. Kaasblogija Muda on isegi mõnede veriste filmide iseloomustamisel kasutanud sellist terminit nagu “Fulcism”. Nii on jäänud temast pigem mulje, et võrreldes näiteks Argento või Bavaga positsioneerub Lucio kuhugi “allapoole” ning on rohkem shokeerivate stseenide kui kvaliteetse põnevuse looja. Tegelikult on aga Fulci teinud "Zombie 2", "Beyond'i" ja "House by the cemetery" kõrval ohtralt ka originaalseid põnevikke ja õudukaid ning isegi westerne.
House of Clocks on hea näide Fulci vähemtuntumast kuid kvaliteetsest õõvafilmist. Kolm marihuaanasuitsetajatest pätti murravad sisse ühte suursugusesse häärberisse ning mõrvavad seal elanud vanapaari ja nende abilise. Äkitselt hakkavad aga kõik maja kellad tagurpidi käima ning surnud (nagu selgub on neid hoones üllatuseks märksa rohkem kui kolm) ärkavad tagasi ellu. Üllatusi ehk twiste on filmil seejuures lõpuni pakkuda ja pinge püsib pidevalt mõnusalt üleval. Gore ennast oli äärmiselt vähe, vaid alguses on üks ehe jõle stseen, edasine aga rohkem õhustikule, ootamatutele pööretele ning pingelisele sisule rõhuv. Kassi kättemaksu teema meeldis mulle samuti väga, kassid tunduvad muide Fulci loomingus olevat üheks teiseks oluliseks teemaks peale zombide. Miinuseks see, et ingliskeelde dubleerijad vedasid seanahka või polnud nad kunagi kuulnud asjaolust, et huulte liikumine ja kõne võiks kokku minna. Subtiitrid oleksid DVD juures kohati väga teretulnud olnud. Veidi pettusin ka, et Fulci ise ei mänginudki vana kellasseppa nagu ma vaadates arvasin kuna näitleja oli väga temaga sarnane. Muidu aga korralik õudukas, võib soovitada ka neile, kellele Fulci tavaliselt enda rämeduste tõttu ehk niiväga peale ei lähe.
Mõttetuks lisainfoks: “The House of Clocks” kujutas tegelikult ühte osa kaabel TV jaoks tehtud neljafilmilisest sarjast nimega “House of Doom”. Lavastas need Fulci koos teise kuulsa horrormeistri Umberto Lenziga. Kahjuks leiti aga kompanii poolt, et filmid on liiga vägivaldsed ning nii jäid need viimaks televisioonis (isegi Itaalia omas) näitamata. Minuarust on üllatav, et Fulci lootis tõesti seda filmi telekas näidata, oma tavapärasest stiilist oli ta küll taganenud ning võttis asja leebemalt kuid sellest hoolimata pole House of Clocks just mingi Twilight Zone. 8/10
3 kommentaari:
Pagan, ma House of Clocksist ootasin ikka vere- ja lögapulma. Muudad mu skeptiliseks siin oma jutuga heast süžeeülesehitusest ja vähesest gorest.
Pakuksin välja tulevase gore-filmi "The House of Cocks", kus verd, soolikaid ja muid kehaolluseid lendaks kaskaadidena.
http://www.youtube.com/watch?v=f97tnc57YwY
- Fulci fantasy? Paistab piisavalt hälbega.
Postita kommentaar