Mõnd äärmuslikku filmi nähes tekib sageli ekslik tunne, et nüüd on siis põhi käes, enam hullemaks minna vaevalt saab. Nii arvasin ma siiani, et “Valgus Koordis” on Stalinliku propaganda üks äärmuslikumaid näiteid ja vaevalt sellest veelgi humoorikamat teost annab teha, aga näed andis küll. Inimeseloom on leidlik elajas ning suudab alati üllatada.
Fall of Berlinist on Mannu (ülal koos pudeliga) mulle korduvalt õllekõrvale jutustanud, kiitnud seda kui ühte meeldejäävamat filmi noorusest ja kirunud ühtlasi selle raskesti kättesaadavust kohalike supermarketite DVD laenutustest. Igaljuhu, õnnestus mul eelmine reede viimaks see raskelt põrandaalune teos enda käppade vahele saada (ei hakka lugejaid tüütama selle hankimise detailidega). Otsime aega viitmata Mannuga kumbki endale pudeli viina, purgi marineeritud kurke ja sibulaid, katsime põrandale ajalehele väikese gurmeelaua ning panime projektori vuhisema.
Siia filmi on kokku segatud küll kõik Stalinistliku propaganda tünnipõhja jäänud vängem sete ning veidi rahvamütoloogiat. Mida annab üle vindi keerata seda ka on keeratud. Kuigi filmi peategelaseks ja ülistusobjektiks on Stalin (film oli mõeldud talle sünnipäeva kingituseks) näeb teda isiklikult ekraanil võrdlemisi vähe. Selle eest on aga pea igasse ruumis installeeritud suuremas või väiksemas mõõdus diktaatori pilt, et tekitada mulje tema pidevast üleloomulikust kõikjal kohalviibimisest. Või siis mainitakse Stalini nime väliolukorras niisama jutuseas. Ma usun, et võttemeeskonna seas käis tõsine nuputamine kuidas saaks ka Hitleri kabinetti või punkrisse Stalini portree peita. Lõpuks löödi igaljul käega ning piirduti lihtsalt sellega kuidas Hitler rahvaste isa häält raadios kuuldes hirmsasse raevuhoogu satub.
See ei tähenda aga, et isake üldse ekraaniaega ei saaks, lisaks igavamatele stseenidele kus ta lihtsalt kaarti põrnitseb või reeturlike liitlastega koosolekut peab näeme teda veel rahuajal istutamas noori õunapuid ning jagamas kohmetunud stahhanovlasele, kes saadetud Staliniga kohtuma uue terasesulatamise rekordi järel, nõuandeid kuidas kohalikule kaunitarile Natashale (kellesse terve tehas armunud) ligineda. Filmi kulminatsiooniks on aga lumivalges pulmaülikonnas jumalat sümboliseeriv Stalin astumas välja otse Reichstagi esisele maandunud lennukist ekstaasis rahvamasside ette (sealtsamast väljakult veeti filmi esimeses pooles Hitleri rõõmuks mööda meeletuid orjakaravanne). Mis puutub aga kommunistlikkusse proto-jumal Lenininisse siis temale on selles filmis kokku vaid kaks vihjet.
Et lihtrahval oleks ka kellegagi samastuda (Stalin on ikkagi rohkem jumalik kummardamisobjekt) on filmi toodud seesama ülalmainitud terasesulataja kelle näol tegemist Ilja Murometsa meenutava tõsise ja jämedahäälse vägilasega kes koos enda abilise Jusupiga vajadusel ka paljakäsi natse peksab. Hitleri ja Khaani Kuldhordi vahel toodud tegelikult päris mitmeid väiksemaid paralleele veel. Näiteks röövivad barbarid vägilaselt temalt armastatu ja viivad orjaks justnagu ka Iljal.
Vastandina töökale nõukogude rahvale ja selle sangaritele on natsid loomulikult elajad, kes rakendavad kohe pealetungil põlenud maa taktikat, ehk oluline pole neile vallutamine vaid kõige hävitamine mille tipuks pommitavad saksa lennukid isegi viljapõlde. Hitleri rollitäitja ei hoia samuti tagasi, väriseb-võdiseb, pritsib tatti, lõugab ja uputab haavatuid sakslasi. Tema riigipäevahoonesse on aga kokku kogunenud tõeline värdjate tsirkus kust ainult kääbused ja inimsööjad on veel puudu. Krahv Dracula ja Rooma paavst on igaljuhul olemas ning viskavad uljalt "ave caesarit". Mis puutub liitlastesse siis need on argpüksid kellede sümpaatia kaldub rohkem natside poole aga puudub selgroog seda avalikult tunnistada ja Churchill näeb veidi alaarenenud välja. Intriigi üritavad punuda veel töösturid ning kõige tipuks selgub, et Ameeriklased maabusid vaid selleks, et tulla Hitlerile appi. See on ka üks põhjus miks Venelased peavad maksku mis maksab enne neid Berliini ära võtma. Raske on kohe vist rohkem ajalugu pilastavat sõjafilmi võrdluseks leida, aga mine tea, küllap Koreas on midagi veel jaburamat toodetud ?
Filmi visuaalse poole eest hoolitsevad 5 kahuri ja jalaväe diviisi, neli tankipataljoni, 193 lennukit ja 45 Saksa trofee Panzerit. Rahasummadest mis mängus annab küllap aimu lisaks fakt, et nimetatud armee võtetel liikuma panekuks kulus 1.5 miljonit liitrit kütust. Lahingustseenid oli panoraamsed ja eepilised, meenutavad suuresti "Battle of Neretva's" nähtut, lõpustseenides on aga võttepaigana kasutatud reaalset varemetes berliini. Linti võeti see kõik Sovcolor'iga mis tegelikult kujutas ennast Agfacolori tehnikat mille punane armee häbitult Neubabelsbergi UFA stuudiost rotti pani. Kokku vaatas seda üle 38 miljoni venelase ja võitis ta lisaks iga võimaliku Nõukogude liidu kinoauhinna. Stalin kahetses aga väga, et ta kohe peale sõja lõppu Berliini ei sõitnud, ehk ei teinud nii nagu filmis seda kujutati. Tänapäeval on raske mõista kuidas sellist ideoloogiline janti oli võimalik tõepähe võtta aga eks ajad olid teised ning kirjaoskamatutele kolhoosnikutele võis selline eepiline värvifilm kindlasti kustumatu mulje jätta. Igaljuhul on imestamapanev kuidas Venelased on suutnud teha enda propagandafilme nii, et nad on ajajooksul täiesti risti vastupidise mõtte omandanud ning tunduvad tänapäeval hoopis tollast riigikorda parodeerivat - võrdluseks näiteks Sakslaste "Tahte Triumfi" ei anna küll komöödia pähe vaadata. Muide siit filmist on puudu üks oluline stseen kus Stalin peale kõrgahjutöölisega kohtumist tutvustab talle poliitbürood, väidetavalt hävitati see peale Stalini surma ja seetõttu, et seal kujutati Beriat. Lähemalt võib kadunud lõigust lugeda
siit lingilt. Subjektiivselt puhtalt camp taseme baasil
10/10 ehk hindamatu, kuid isegi objektiivselt päris nulli ei annaks, lahingustseenid olid selleks liiga lahedad.
Sangari ema räägib enda poja sünnist: My husband used to say that i am like the cruiser Aurora. Fired a shot to help the Revolution
Hitleri punkri nurki täitsid kahtlustäratavad gaasiballoonid.
Oot oot, mis see nüüd on? Trotski seinal ?
Paks Göring on isegi enda vestile ordenid riputanud ning imetleb kokkuröövitud kunstiaadreid
Postitused
Mõnd äärmuslikku filmi nähes tekib sageli ekslik tunne, et nüüd on siis põhi käes, enam hullemaks minna vaevalt saab. Nii arvasin ma siiani, et “Valgus Koordis” on Stalinliku propaganda üks äärmuslikumaid näiteid ja vaevalt sellest veelgi humoorikamat teost annab teha, aga näed andis küll. Inimeseloom on leidlik elajas ning suudab alati üllatada.
Fall of Berlinist on Mannu (ülal koos pudeliga) mulle korduvalt õllekõrvale jutustanud, kiitnud seda kui ühte meeldejäävamat filmi noorusest ja kirunud ühtlasi selle raskesti kättesaadavust kohalike supermarketite DVD laenutustest. Igaljuhu, õnnestus mul eelmine reede viimaks see raskelt põrandaalune teos enda käppade vahele saada (ei hakka lugejaid tüütama selle hankimise detailidega). Otsime aega viitmata Mannuga kumbki endale pudeli viina, purgi marineeritud kurke ja sibulaid, katsime põrandale ajalehele väikese gurmeelaua ning panime projektori vuhisema.
Siia filmi on kokku segatud küll kõik Stalinistliku propaganda tünnipõhja jäänud vängem sete ning veidi rahvamütoloogiat. Mida annab üle vindi keerata seda ka on keeratud. Kuigi filmi peategelaseks ja ülistusobjektiks on Stalin (film oli mõeldud talle sünnipäeva kingituseks) näeb teda isiklikult ekraanil võrdlemisi vähe. Selle eest on aga pea igasse ruumis installeeritud suuremas või väiksemas mõõdus diktaatori pilt, et tekitada mulje tema pidevast üleloomulikust kõikjal kohalviibimisest. Või siis mainitakse Stalini nime väliolukorras niisama jutuseas. Ma usun, et võttemeeskonna seas käis tõsine nuputamine kuidas saaks ka Hitleri kabinetti või punkrisse Stalini portree peita. Lõpuks löödi igaljul käega ning piirduti lihtsalt sellega kuidas Hitler rahvaste isa häält raadios kuuldes hirmsasse raevuhoogu satub.
See ei tähenda aga, et isake üldse ekraaniaega ei saaks, lisaks igavamatele stseenidele kus ta lihtsalt kaarti põrnitseb või reeturlike liitlastega koosolekut peab näeme teda veel rahuajal istutamas noori õunapuid ning jagamas kohmetunud stahhanovlasele, kes saadetud Staliniga kohtuma uue terasesulatamise rekordi järel, nõuandeid kuidas kohalikule kaunitarile Natashale (kellesse terve tehas armunud) ligineda. Filmi kulminatsiooniks on aga lumivalges pulmaülikonnas jumalat sümboliseeriv Stalin astumas välja otse Reichstagi esisele maandunud lennukist ekstaasis rahvamasside ette (sealtsamast väljakult veeti filmi esimeses pooles Hitleri rõõmuks mööda meeletuid orjakaravanne). Mis puutub aga kommunistlikkusse proto-jumal Lenininisse siis temale on selles filmis kokku vaid kaks vihjet.
Et lihtrahval oleks ka kellegagi samastuda (Stalin on ikkagi rohkem jumalik kummardamisobjekt) on filmi toodud seesama ülalmainitud terasesulataja kelle näol tegemist Ilja Murometsa meenutava tõsise ja jämedahäälse vägilasega kes koos enda abilise Jusupiga vajadusel ka paljakäsi natse peksab. Hitleri ja Khaani Kuldhordi vahel toodud tegelikult päris mitmeid väiksemaid paralleele veel. Näiteks röövivad barbarid vägilaselt temalt armastatu ja viivad orjaks justnagu ka Iljal.
Vastandina töökale nõukogude rahvale ja selle sangaritele on natsid loomulikult elajad, kes rakendavad kohe pealetungil põlenud maa taktikat, ehk oluline pole neile vallutamine vaid kõige hävitamine mille tipuks pommitavad saksa lennukid isegi viljapõlde. Hitleri rollitäitja ei hoia samuti tagasi, väriseb-võdiseb, pritsib tatti, lõugab ja uputab haavatuid sakslasi. Tema riigipäevahoonesse on aga kokku kogunenud tõeline värdjate tsirkus kust ainult kääbused ja inimsööjad on veel puudu. Krahv Dracula ja Rooma paavst on igaljuhul olemas ning viskavad uljalt "ave caesarit". Mis puutub liitlastesse siis need on argpüksid kellede sümpaatia kaldub rohkem natside poole aga puudub selgroog seda avalikult tunnistada ja Churchill näeb veidi alaarenenud välja. Intriigi üritavad punuda veel töösturid ning kõige tipuks selgub, et Ameeriklased maabusid vaid selleks, et tulla Hitlerile appi. See on ka üks põhjus miks Venelased peavad maksku mis maksab enne neid Berliini ära võtma. Raske on kohe vist rohkem ajalugu pilastavat sõjafilmi võrdluseks leida, aga mine tea, küllap Koreas on midagi veel jaburamat toodetud ?
Filmi visuaalse poole eest hoolitsevad 5 kahuri ja jalaväe diviisi, neli tankipataljoni, 193 lennukit ja 45 Saksa trofee Panzerit. Rahasummadest mis mängus annab küllap aimu lisaks fakt, et nimetatud armee võtetel liikuma panekuks kulus 1.5 miljonit liitrit kütust. Lahingustseenid oli panoraamsed ja eepilised, meenutavad suuresti "Battle of Neretva's" nähtut, lõpustseenides on aga võttepaigana kasutatud reaalset varemetes berliini. Linti võeti see kõik Sovcolor'iga mis tegelikult kujutas ennast Agfacolori tehnikat mille punane armee häbitult Neubabelsbergi UFA stuudiost rotti pani. Kokku vaatas seda üle 38 miljoni venelase ja võitis ta lisaks iga võimaliku Nõukogude liidu kinoauhinna. Stalin kahetses aga väga, et ta kohe peale sõja lõppu Berliini ei sõitnud, ehk ei teinud nii nagu filmis seda kujutati. Tänapäeval on raske mõista kuidas sellist ideoloogiline janti oli võimalik tõepähe võtta aga eks ajad olid teised ning kirjaoskamatutele kolhoosnikutele võis selline eepiline värvifilm kindlasti kustumatu mulje jätta. Igaljuhul on imestamapanev kuidas Venelased on suutnud teha enda propagandafilme nii, et nad on ajajooksul täiesti risti vastupidise mõtte omandanud ning tunduvad tänapäeval hoopis tollast riigikorda parodeerivat - võrdluseks näiteks Sakslaste "Tahte Triumfi" ei anna küll komöödia pähe vaadata. Muide siit filmist on puudu üks oluline stseen kus Stalin peale kõrgahjutöölisega kohtumist tutvustab talle poliitbürood, väidetavalt hävitati see peale Stalini surma ja seetõttu, et seal kujutati Beriat. Lähemalt võib kadunud lõigust lugeda siit lingilt. Subjektiivselt puhtalt camp taseme baasil 10/10 ehk hindamatu, kuid isegi objektiivselt päris nulli ei annaks, lahingustseenid olid selleks liiga lahedad.
Sangari ema räägib enda poja sünnist: My husband used to say that i am like the cruiser Aurora. Fired a shot to help the Revolution
Hitleri punkri nurki täitsid kahtlustäratavad gaasiballoonid.
Oot oot, mis see nüüd on? Trotski seinal ?
Paks Göring on isegi enda vestile ordenid riputanud ning imetleb kokkuröövitud kunstiaadreid
12 kommentaari:
Poole pealt sattusin peale... ma ei tea, kas ma kainelt seda vaadata suudaksin, aga tõeliselt sürr ja vahva oli.:) Ja see viinajoomine ajalehe peal klappis õhustikuga päris hästi.
Tundub väärt film, mida vaadata.
Peab vist Priidule vihjama, et ta selle sult filmiõhtuks muretseks.
Meha!
Mis sul arus on?
Sa paned Minu pildi ja filmi screenshotid ühte posti ja siis üritad veel seletada, et filmis oli midagi vaatamisväärset või silmapaitavat ?
Oehh...mis sus't saab Mõtsapäss - vanust nagu juba on, aga möistust ei ole küll kopka eestki....
Ajah need gaasibaloonid-paistis, et Hitleril olid igaks juhuks mõned koju ka varutud, äkki läheb vaja.
gaasi-fetish oli III Reichi kõrgemates instantsides äärmiselt levinud suguelu vürtsitamise moodus... :)
Ei tundu olevat Trotski pilt seal seinal. Näikse olevat Molotov.
To Martin: Andsin Priidule filmi juba enne posti tegemist.
To Tito: Kas siis koos Staliniga postis äramärgitud saada pole siis suur au ?
To Bunsen: Minu viga, on vist tõesti Molotov, uurisin praegu pilte netis, Trotskit mainimine oleks liiga veider olnud. Selle eest oleks kindlasti võttemeeskonnas pead lennanud.
To Kristjan: Sa pead teinekord samuti viina ostma siis võtame su ka ajalehe juurde istuma ja sa ei pea nurgas õnnetult õlut limpsima.
Muide on vähetuntud fakt,et Füürer oli salajane gaasi-junkei.
/-/To Tito: Kas siis koos Staliniga postis äramärgitud saada pole siis suur au ? /-/
Stalinile kindlasti, mulle - suh't savi, lihtsalt minu varjust ei tõuse head screenshotid esile :)
Et hindamatu film ja selle tõttu, et lahing oli veel kõigi lahingute ema, ei saa ka objektiivselt nulli anda.
Ma ütleks, et kaks ühe hoobiga.
Sai natuke nõdralt sõnastatud, kordan siis veelkord üle, et subjektiivselt täispunktid ja objektiivselt pooled punktid vähemalt.
Lahingud olid aga arvestades kasutatavaid resursse isegi üsna tagasihoidlikut, selle rauaga oleks lootnud midagi lahedamat. Film lõi rohkem ikka huumori kui eepilisusega.
Ah sina Mannu oledki see kes koguaeg seda posti vaatab ja külastajate numbri suureks ajab, otsemaid eneseimetlemine lõpetada!
Vaatan, et Youtube'i on stseene filmist üles laadinud miski kommunistist austraalia pedeneeger, kes näis filmi suht tõsiselt võtvat... igatahes raevukaid vastuseid kommentaaridele stiilis "If you don't like Stalin don't watch it", leidub päris kõvasti.
http://www.youtube.com/user/AntinousIsGod1#p/a/0E11FAD6CB728C7E/0/vizcw0aB8lM
Kuule, need seal ei ole isegi mitte lihtsalt kommunistid, need mehed on lauskommupropagandast erutuvad geikommunistid, kes tegelevad kommunismist rääkimise kõrvalt märksa rohkem üksteise ilusate piltide kommenteerimise, teineteisele keele kõrva ajamise ja teiste geikommude omale msn-i lisamisega.
Postita kommentaar