kolmapäev, 23. detsember 2009

Onu Kalveri nimeline Filmifestival - vol3, laupäev


The Curse of Frankenstein (1957)

Film kujutab endast parun Frankensteini tagasivaadet oma elule enne giljotiini alla minekut. Alates noorukieast, esimestest bioloogia katsetustest, vana sõbra ja abilisega tülliminekust, mõrvadest enda koletise loomise projekti tarbeks ning kõige selle traagilisest lõpplahendusest.

Tegemist on tüüpilise Mary Shelley loo mugandusega, kus loodud koletis on deformeerunud ajuga mõrvar ning Frankenstein ise hajameelne moraalitu geenius (märatsev rahvahulk on mingil põhjusel aga välja jäetud). Film on ausalt öeldes üsna igavavõitu. Esiteks pole seal õiget tempot, sündmustik venib, teiseks hargneb lugu üsna ootuspäraselt  ja ei sisalda eriti üllatusmomente. Frankensteini mängib Peter Cushing ja tema olevust Christopher Lee - viimase puhul paneb imestama, miks just tema. Põhimõtteliselt oleks iga suvaline statist võinud seda rolli mängida, kuna tema osa on vaid korra Chushingut kägistada, veidi ringi koperdada ning lõpus läbi katuseakna happevanni kukkuda. Tagatipuks on ka grimm üsna mannetu. Mis puutub tahtmatusse koomikasse või huumorisse, siis on sedagi napilt. Lõbusaim koht on see, kuidas vaese mõrvatud professori aju küll vastu seina virutatakse või selle pihta püssist tulistatakse. Mulle on alati arusaamatuks jäänud, miks on Frankensteini filmides alati selline reegel, et parun tahab kohe esimesena mingit superajuga üliinimest kokku klopsida ega rahuldu alustuseks mõne tavalise talupoja ajuga. Kokkuvõtteks ei midagi erilist, Hammeri ja Chushingu & Lee kohta üllatavalt keskpärane.
4/10


The Lavender Hill Mob (1951)
Hollandi-nimeline mees (Alec Guinness), kes on enamuse elust panga heaks kulda transportinud, otsustab ühel päeval viimaks enda närust rahalist seisu tõsiselt parandada ning järgmise kullasaadetise kõrvale sokutada ja sõbra ning kaasosalise metallivalukojas suveniirideks sulatada. "Lavenderi künka jõuk" on lihtne, kuid mõnus mustvalge Inglise kelmikomöödia, kus hoogne tegevus, lõbus dialoog ning palju nutikaid nalju ja twiste. Mitte just eriline kinoajaloo verstapost, kuid hea õhtune meelelahutus kindlasti. Võib soovitada
7/10


Our Man Flint (1966)
Kamp hipidest teadlasi ähvardab maailma valitsusi loodusjõude kontrolliva relvaga ning nõuab kõikide tuumalõhkepeade ja sõjalaevade kohest lammutamist. Kurjade lillelaste ebainimlikku plaani palgatakse peatama superagent 0008 Derek Flint, kelle osas James Coburn. Alguses olevad naljad Bondi üle on tõsiselt mõnusad. Flint on mees, kes peab kodus nelja naist, käib Moskvas balletti õpetamas, suudab puhkpüssiga kärbse tappa ja tema tulemasin sisaldab umbkaudu 40 erinevat funktsiooni. Lisaks võib ta vajadusel peatada enda südame ning analüüsida ainete päritolu lõhna järgi. Kahjuks käib film lõpu poole alla, hipide urgas ehk troopilisse merre rajatud baas ei erine kuidagi kõigist neist lugematutet teistest kurjade teadlaste elupaikadest. Ehk, kui paar üksikut nalja välja arvata, sarnaneb paroodia üks-ühele parodeeritavaga ning seal, kus võiks vinti keerata ja ohtralt mõnitada, lastakse üsna vaimuvaeselt. Sellest tulenevalt jääb ka üldmulje ja hinnang kesiseks. 
5/10

In the Mouth of Madness (1994)
Sam Neilli mängitav kindlustuspettusi uuriv agent saadetakse otsima ootamatult kadunud õuduskirjanikku Sutter Cane'i ja tema viimast raamatut. Oma otsingutel satub Neill ühte väikelinna Hobb’s Endi, kus paistavad olevat ellu ärganud kirjaniku kõik kõige hullemad painajad ning tasapisi selgub jäle tõsiasi, et Cane on enda raamatud kirjutanud iidsete jumaluste dikteerimisel, kes loodavad ennast sedaläbi meie maailma pressida.

See John Carpenteri film on omamoodi segu Neil Gaimani Sandmani filosoofiast (mida rohkem inimesi millegisse usub, seda rohkem jõudu see saab), Robert W. Chambers'i kogumikust "Kuningas kollases rüüs" ja Lovecraftist. Sarnast ideed saatuslikust ja ohtlikke mõtteid sisaldavast infokandjast on Carpender kasutanud veel hiljem ka enda hilisemas lühifilmis "Cigarette Burns", kus raamatu asemel keerleb tegevus ümber ühe filmi. Isiklikus Carpenderi edetabelis asetaksingi vist selle filmi kohe ülalnimetatud lühifilmi ja "The Thingi" sappa. Sam Neill väärib ka ainult kiitust, hullumeelse mängimise osas suudab talle vist ainult vanameister Jack Nicholson vastu astuda. Tegemist on filmiga, mida soovitaksin vaadata üksi mõnel kõledal vihmasel või tuulisel õhtul, mäletan, et kui seda filmi esimest korda nägin, võttis ta junni päris korralikult jahedaks. Seekord oli kahjuks ümber suurem seltskond ja nii ei pääsenud atmosfäär hästi mõjule.
9/10

Frankenstein Must Be Destroyed (1969)
Tegemist heas mõttes ebatüüpilise Frankensteini looga. Parun ei ela siin nimelt mitte kuskil kolkas asuvas gooti lossis ega käi surnuaedadest laipu pätsamas, vaid tiirleb hoopis ümber ühe teatud hullumaja, soovides sealt kätte saada ühe endist kaaskolleegi, et tema aju siirdada uude kehasse ning pressida talt välja mõningad olulised meditsiiniteaduslikud saladused.

Mulle see ebatavaline Frankensteini lugu päris meeldis, kus oli Hammeri kohta paar isegi üllatavalt gorest hetke. Peter Cushing'u parun on küllap üks ebamoraalsemaid Frankensteine läbi aegade: lisaks mitmetele mõrvadele vägistab ta filmi käigus ka abilise kihlatu. Kui jätta välja mõned loogikaaugud, näiteks see, et parun kasutab väljapressimisvahendina narkootikumide omamist (18. sajandil, kardan, narkopolitseid siiski veel polnud) oli tegemist päris hea vanema õõvalooga.
8/10

The Haunted Palace (1963), Edgar Allan Poe's The Haunted Palace
Lovecrafti looming ja Vincent Price ühes filmis? Mida horrorisõber võiks veel tahta ? Kaks parimat asja ühes filmis juba koos. Selgub, et siiski  jäi veel midagi puudu, nimelt viisakas süzee. Põhimõtteliselt on võetud "Charles Dexter Wardi juhtum", toodud see umbes sajand varasemasse aega, muudetud tegevuskohaks olnud Providence ümber Arhkamiks, viidud see omakorda mere äärde ning toodud sisse "Shadow over Insmouthist" tuttavad mutandid, lisatud veel "Necronomicon" ja kindluse mõttes hõigatakse korra isegi Cthulhu ja Yogh Sothoth'i nime. Dexter Wardi muutumine Joseph Curweniks tehakse ka kiirelt ja pikemalt aega raiskamata ära. Kogu see kokku kuhjatud lasu ei taha aga õiget sammu astuda, ei ole nagu hoogu sees
ja jätab natuke tuima mulje. Lisaks on Curweni tegelane suht idioot, kes hakkab kohe enda eelmise elu vigu kordama ehk isegi viimase piiri peal linnarahvaga taas ülbama ja nii on lõpplahendus ruttu ette aimatav. Õuduseosa on samuti olematu nagu kahjuks ka huumor. Ainukesed märkimisväärsed asjad siin filmis on esiteks dekoratsioonid; mulle Curweni loss meeldis (sedalaadi papplosside ehitamine tundub olevat tänapäevaks kadunud kunst), ja teiseks Vincent Price ise.

Kurioossumina linastus see film Ameerikas nimega "Edgar Allan Poe's The Haunted Palace", kuigi filmi ainuke seos Poe'ga oli vaid üks lõpus loetud luuletus. Ju siis kardeti, et Lovecraft ei müü.
6/10

Lõpetuseks mõned suvalised pildid nimetatud filmidest:


2 kommentaari:

Jaanus (Xipe) ütles ...

Hämmastav ongi see, et Curse of Frankenstein oli see film, mis pani Hammeri kullaperioodile alguse. Film oli nii populaarne, et võeti ette Dracula ja teised Universali koletised ning sellele endale tehti ka 5-6 järge. Ehk siis see film pani aluse praktiliselt kõigile järgnevatele Cushingu-Lee filmidele.

Omal ajal arvustajad lehtedes suhtusid sellesse umbes nagu Sae-filmidesse tänapäeval, kommentaaridega, nagu "ainult sadistidele". Curse of Frankenstein oli ülevoolava vägivalla pärast näiteks Soome ja Rootsi tsensoritele täiesti talumatult jube ja nende kinodes keelati filmi näitamine täiesti ära.

Tegelikult esimene Dracula oli ka küllalt igav. See (väidetavalt parim Hammer) ajas ikka unele küll. Aga ma vaatan ta veel millalgi uuesti üle.

bunsen_lamp ütles ...

See Carpenteri film on tema nn. maailmalõpu triloogia viimane osa. Teised kaks on The Thing ja Prince of Darkness. Kõik kolm on väärt filmid.