pühapäev, 13. detsember 2009

Pimeduses sosistaja

Kuid jätke meelde - see seeneaedade ja akendeta linnade pime maailm pole tegelikult sugugi õudne. Ta ainult näib meile selline. Võibolla paistis ka meie maailm neile olendeile õudne, kui nad kunagi igiammu siia jõudsid. Te teate, et nad olid siin juba ammu enne seda, kui lõppes muinasjutuline Cthulhu ajastu, meenutage kõike, mida teate uppunud R'Iyehist aegadel, kui ta oli veel pealpool veepinda. Nad on viibinud ka maa sees, mõned siinsamas Vermonti küngastes - ning siin maa all laiub tundmatu elu hiigelmaailm: sinise valgusega K'n-yan, punase valgusega Yoth ja must valguseta N'kai. Just N'kaist tuli hirmuäratav Tsathoggua - teate, see laialivalguv kärn-konnataoline jumalolend, keda mainitakse «Pnakose käsikirjades», «Necronomiconis» ja Atlantise ülempreestri Klarkash-Toni kaudu säilinud Commoriomi müüditsüklis. (Pimeduses sosistaja, 1996) Alles kurtsin ühes viimases promopostis, et nimetatud raamatut ei õnnestu kuskilt hankida ning näe, ei kulunud kuudki kui joppas. Tuttav Ülikoolist (High five Kala) leidis selle puht juhuslikult Riia mäe antikvariaatides tuhnides. Mees helistas loomulikult kohe mulle ning keeras veel igaksjuhuks raamatu riiulis teistpidi, et see kohe teistele õõvasõpradele silma ei hakkaks. Saatsin seepeale loomulikult kõik tööd kus kurat ning sörkisin kiirendatud tempos mööda libedat mäenõlva üles ja 15~ minutit hiljem olin 120 eegu võrra vaesem ning ühe lemmik kogumiku võrra rikkam. mõtlesin esimeses eufoorias kirjutada ühtlasi blogisse pikema Lovecrafti jutu aga esiteks pole mul hetkel väga seda kirjutamis tuhinat peal ning teiseks on neid pikki&põhjalikke ülevaateid netis juba isegi lõputult. Nii pakuks teile fänni kiidujorina asemel lugeda hoopis seda mida kirjutas enda kirjas üks mu naistuttav kellele seda raamatut lugeda soovitasin. Kuna temale oli see esimeseks HPL'iga kokku puuteks on ta arvamust kindlasti märksa värskem ja objektiivsem lugeda. "Lovecrafti raamatut lugesin mõnuga, keel kergelt kohmakalt vanaaegne (ja väga hästi toimetatud) ja ekskurss sellesse, mida siis aastakümnete eest jubedaks peeti, valgustav. Õudne ei hakanud endal siiski hetkekski, õdusas diivaninurgas lambi all lugedes oli ehk liiga turvaline, oleks pidanud koledas keldris või pimedas metsas telgis taskulambi valgel lugema :-) kirjeldused limastest ja rohekatest nähtustest ja hauakambritest ei hirmuta tänapäeval enam suurt kedagi - kui on paarkümmend aastat tagasi Poe'd loetud ja vahepeal hulk tapafilme nähtud. Muide, olen Ülikooli ajal 2 suve kalmel väljakaevamistel töötanud ja palju luukeresid liivast välja puhastanud, mõnel oli pisut nahkagi sõrmuse all säilinud või juukseid õige pisut mingi ehte all. ei kartnud neidki (kunagi olin pisikeses majas tuulisel õhtul hilja üksi ja lugesin pigem lastele mõeldud 'Ilma lõputa lugu' ja siis oli küll nii, nagu oleksin ise tolle raamatu pööningul olnud) (ükskord oli päris unes õudne asi: ärkasin üles ja siis ärkasin veelkord (st eelmine ärkamine oli olnud unes) ja siis ei teadnud, kas tuleb veel paar korda ärgata, või on juba ümberringi 'päris' :-) Aga Lovecraft ise tundus olevat olnud üsna kartlik ja kompleksides inimene; mina-vormis lood, kus peategelasel kohe-kohe halvasti läheb. võib-olla tahtis ta, et lugeja minategelasega samastuks. mulle kangastus aga kulunud pruunis mantlis pisut näljane ja külmetav kirjanik katusekambris, kes oma õudseid nägemusi kirja pani :-)"

4 kommentaari:

MNC Broz Tito ütles ...

** **** *************** **********, *** ?

Ove ütles ...

Tahan ka pikemat juttu!!!

metsavana ütles ...

Kunagi kirjutan ka, enne pean aga mõned vanad tuntud lood uuesti üle lugema, et oleks värske. Ilma tuleks mõttetu kui vahetut muljet pole. Lovecraft ei sobi minuarust ka talvel lugeda, seda on ideaalne lugeda suvel videvikutunnil lahtise akna all nii, et sumisevad putukad ja haukuvad koerad atmosfääri looks ning kõrvale tuleb juua pudel odavat peeti et oleks teksti suhtes vastuvõtlikum.

Priit ütles ...

Pikemat juttu sa Ove küll ei taha - tead ju, mis igasuguste... asjade lugemisest juhtuda võib.