Hundiseaduse aegu (1984)

Hundiseaduse aegu tegevus toimub mõnikümmend aastat enne Jüriöö ülestõusu. Vana feodaal pärandab surres enda maad ahnele pojale (Egon Nuter) kes kavatseb kiirelt maavaldusi suurendada ja unistab suisa päris oma kuningriigist. Tema plaanidele jääb aga õnnetuseks ette üks väike tõrksate matside küla ja selle külavanema maagist poeg Meleleiv (Arvo Kukumägi).

Üllatavalt camp film kus tegeleased on enamuses ülemängitud ja koomilised. Rein Aren meenutab oma külavanema rollis rohkem indiaanipealikut. Voldemar Paaveli Metsavana on justkui ajamasina abil "Malevast" siia kantud. Jüri Krjukov näeb aga enda riietuselt ja olekult välja nagu kuri kääbus. Võitlusstseenid (nt ordumeistri kojas) on kohutavalt puised, Egon Nuteri tapmine ülemängitud jne.  Kõige parem kuju on aga peategelane Meleleiv. Hoolimata sellest, et mees on elanud pikalt kloostris on tegemist eheda maausulise sortsiga kes mõistab loomade-lindude keelt, suudab pilguga tappa või vajadusel kehast väljuda ning oma jõu ammutab jämeda tammemalaka kaudu otse maapinnast. Kurat, Meleleiv on vist üks võimsam nõid keda terve Eesti filmi ajaloo jooksul ekraanidel nähtud.

Kõik see kirjeldatud on loomulikul eestlaslikus tüüpilises sünges kastmes. Vahel tekib mul lausa tunne, et peale "Valgus Koordis" pole rohkem ühtegi värvilist ja päikesepaistelist filmi tehtud. Pikad aeglaselt loodusvaated (lend üle soo), kohustuslik puudelatvade näitamise kaader, mõistujutt ja 80nendate eesti filmidele omane Sven Grünbergi muusika. Lõpp samas on (Eesti filmi kohta siis) ebatavaliselt õnnelik ja ängivaba. Paha mees saab surma aga head oma raske toga teenitud vara ning kuulsuse. Väike moraalilugemine sellest kuidas võimu käppadesse saanud eestlane pöördub viimaks oma soo vastu muidugi oli aga selle kannatas suuremate kahjudeta ära.

Üsna teravalt tuleb siin ka esile Eesti filmide omapära: väga kehva ja kohmaka stsenaariumi ning pea olematute rahaliste vahenditega filmis mängib kogu riigi näitlejaskonna paremik. Mujal maailmas valitseb reeglina tasakaal ja kaasategevate näitlejate kaliiber sõltub otseselt eelarvest. Siin aga hüppavad järjest vanameistrid esile. Lisaks ülalnimetatutele võtavad osa näiteks veel Jüri Järvet, Tõnu Kark ja Aarne Üksküla. Päris mitmest teenekast näitlejast on lisaks aru saada, et puudub pikem filmikogemus ja tegemist puhtalt teatrinäitlejaga. Rõhku pannakse nimelt rohkem häälele-miimikale kui ilmetele ehk ollakse harjunud pigem sellega, et public vaatab sind ikkagi eemalt mitte poole meetri kauguselt otse silma.

Samas peab lõpetuseks ütlema, et meeldis ja haigutama ei ajanud. Oli head atmosfääri, mõnusat muusikat, pisut müstikat ja võttis sageli muige suunurka 80nendate eesti filmid on tegelikult veel enamuses vaadatavad sest ugri-doom polnud toona end sedavõrd sisse söönud kui hilisemad aastad ning kunsti tegemine ei olnud filmi juures muutunud esmaseks eesmärgiks. Mant võiks sagedamini läbi astuda ja Eesti filme vaatama sundida, avastamisruumi näib siin veel isegi jaguvat. 6/10

Kindluse ehitasid targad Eesti strateegid igaksjuhuks metsa, et vaenlasel raskem seda leida oleks.

Vahepeal näidati korraks isegi õitsvat aasa...

Aga siis kohe trööstitut atmosfääri peale: sünge ilm, kõledad kivid ja lõikav tuul juustes

Kasper, Jesper ja Jonatan