Kaks vaprat jaapani teadlast ning üks ohmu ameerika ajakirjanik sukelduvad batüskaafiga meresügavusse mereelukate eluolu uudistama. Kõigile üllatuseks hakkab sealsamas kõrval purskama (imeilusas värvilises mullitavas suitsus muide) vulkaaninässakas. Batüskaafi hoidev köis läheb naksti katski ning raudkera veereb mööda merepõhja koos seiklejatega minema. Õnneks, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sügavusest tuiskab välja salapärane allveelaev, mille meeskond merehädalised nende aparaadist välja õngitseb ja ellu tagasi toibutab. Allveesõiduki nimeks osutub Alfa ning see kuulub kahesaja-aastasele leiutajale McKenzie Joseph Cottenile. Lisaks imelisele allveelaevale kuulub talle veel meresügavuses kupli all asuv utoopiline maailm, kuhu mees salaja maailma kõige helgemaid päid koondab. Noh ikka maailma päästmise nimel ühiselt töötama, mida muud. Ahjaa, naised on vee all kõik napis riides kaunitarid, söök, viin ja arstiabi tasuta ning teemante hoitakse lillepottides. Kuram, McKenzie võiks tulla ja minu ka sinna imemaale ära viia.
Medalil on muidugi ka teine pool. Imelist asulat ja tema liidrit kimbutab pidevalt üks kuri, pisut Stalinit meenutav, samuti surematu, vanamehenäss. Maailma päästmise asemel istub ta hoopis oma kaljukindluses ning ehitab igasugeid veidraid imeloomi. Nt hiidnahkhiiri ja inimsuurusi rotte.
Tema mängutulekuga veerebki muidu suurepärase visuaali ja huvitava süžeega ulmefilm katastroofiliselt allamäge ja potsatab viimaks keset kõige suuremat kitshi ja
campi sood, nii, et pritsmeid lendab igas ilmakaares. Mehe loodud koletised on nimelt tavalised statistid kohmakates kostüümides, kes näevad sama realistlikud välja kui mõne ETV lasteetenduse omad. Näiteks lõvi, kellele hiljem veel jaapani tibi aju ning papist tiivad külge liimitakse, tuletas mulle kangesti meelde Kardemoni linna röövlite lemmiklooma. Nahkhiirekostüümid tunduvad ebamugavad ja segavad liikumist jne. Oleks Ishirô Honda viitsinud Harryhauseni stiilis vähemalt plastiliini
stop-motionit kasutada, aga küllap polnud eelarve siis lihtsalt nii suur või oli vanameister kärsitu ja soovis kiirelt tulemusi saada. Mitte kuid kaamera ja loomade vorpimisega mökerdada.
Üldiselt mulle sellised
campid lahendused meeldivad, aga praegu pani
natuke nördima asjaolu, et filmil oleks olnud rohkem potentsiaali.
Selle asemel, et fantaasiale jätkuvalt piitsa anda ja vaatajat üha
suurejoonelisemate ideedega jahmatada, degenereerub tegevus perversse
fantaasiaga rollimänguks, kus seiklejad
jetpackide ja laserrelvadega
mööda paharasti veealust kuplit liiguvad, üle happejärvede kargavad,
igasuguste kostüümides tegelinskitega võitlevad ning lõpuks kurja
geeniuse kindluses noore neiu ja tema isa vangistusest vabastavad. Rezisööri "Gorathis" ja "Atragonis" oli nagu rohkem fantaasiat. Samas meelelahutuslikku
tööd film täidab, õlu kõrvale lõbus vaadata, võtab suu muigele ja tuju
püsib hea.
6/10
Mõmmi aabits.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar