neljapäev, 24. veebruar 2011

Close Encounters of the Spooky Kind 2 (1990)

Filmimaailm on tegelikult justkui üks vana supipada. Filmisõbrad on aga pere, kes on kogunenud hämaras tarekeses, keel vestil, isuäratavat palakest ootama.

Kõige kogenematumad ja kärsitumad noored tormavad muidugi kõige peal mullitava magedate ja leigete hetkel kinos jooksvate kassahittide vahu peale. Kraabivad seda enda kausi täis ja pärast leiavad, et nagu polekski midagi hamba alla saanud. Ei taha samas halva mängu juures lasta näidata, et on pettunud ning kiidavad mokaotsast kaasa, kuni isegi viimaks uskuma hakkavad, et said tegelikult head sööki. Mõned neist saavad aastatega hirmust üle, kasvavad targemaks. Paljud aga ei julgegi viimaks muud mekkida, sest kõht on ära rikutud ning võib vänge põhjaleotise või rasvase liha peale lippama hakata.
Keskmised perepojad teavad, mida tahavad. Õgivad vahu alt pealmisesse pinda tõusnud lihatükke - väärtfilme: Polanski, Kurosawa ja kõik muu toitev kraam, mis seal pinna lähedal keeva vahu all hulbib. Vahepeal vupsab mõni lihatükk õige pinna lähedale ja mõni noorgi saab osa pisut paremast söögist.

Seejärel tuleb tükk magedat lurri. Kuuma, kuid üsna sisutühja möginat nagu igasugused igavad vanad TV sarjad, sisutühjad melodraamad, unustanud 80ndate politseifilmid jne, mida enamus söögisõpru väldivad ja mis pärast järgmisel päeval valatakse paraskisse või sigadele molli.

Aga siis tuleb midagi eriti head - magus kiht gurmaanidele, põhja vajunud ja sinna kinni kõrbenud üleküpsenud ja teravad palad, rammus põhjasete: Fulci, Bava, Waters,  Hong Kongi kolmas kategooria, exploation kino, camp, giallo, Rollin jpt.  Seda jahtivad vanamehed peavad käised hoolikalt üles käärima ja vahel kuni küünarnukkideni kulbiga koos kinokunsti sukelduma. Samas võib põhjakihis roobitsemine tuua välja lisaks ka eelmisest söögiteost sinna jäänud üllatusi. Näiteks hoopis mõne spagetitüki või pipratera. Ettevaatlik peab muidugi olema selle kohal oleva mageda lurriga. Kulp kipub kaasa tooma sageli ka sealset pahasti lehkavat leent. Samas, ega pajapõhjas kõik ka pole kuld. Seal leidub ka mõru kõrbenud ködi ning vahel on isegi potti kukkunud sitikas või mutter, mis võib kergelt hamba murda ja mõneks ajaks söögiisu võtta. Põhjaroobitseja elu on ikka ja alati üllatustest pungil nagu Herman Simmi kohver.
"Close Encounters of the Spooky Kind 2" on üks selline põhjast leitud eriti mahlane ja vürtsime magus pekitükk. Ching-Ying Lam ehk Master Kau ja tema puruloll paks abiline Sammo Hung on jälle tagasi ning jällegi pahuksis ühe musta maagiga. Põhimõtteliselt on kogu lugu vägagi sarnane esimese osaga, ainult sisse keeratud hulga mõnusaid uusi ideid ning ka tempo püsib meeldivalt kiire - silma järgi hinnates isegi kiirem kui esimeses osas. Kohalik rahvamütoloogia tundub olevat ammendamatu enda poolt filmitegijatele pakutavas - samuti autorite fantaasia. Jageletakse ühe sõbraliku naisvaimuga, peidetakse Sammo hing põrsa sisse ning peetakse maha ka korralik maagide duell. Korra lastakse ka üks hüplev vampiir märatsema ning teemajas peetakse kohustusliku elemendina maha lööma, kuhu kaasatakse ka törts võlukunsti. Need teemajad on selles filmižanris tundub, et  plahvatusohtlikumad kohad kui nii mõnigi põrguinglite pubi. Igal juhul mina, Jaanus ja Cochrane naersime vaadates pisted sisse ja tilga püksi. Peale vaatamist oleks, vaat et 11/10 hindega filmi õnnistanud, aga nüüd olen pisut kogunud ja jään realismi piiridesse püsima. 10/10
Sammo saab kehavälise kogemuse.
Huvitav sakuska...

3 kommentaari:

Trash ütles ...

Olin siia postitusse sobivalt kirjutanud oma arvuastuse viimase lausena:

"Hong Kongi ghost comedy jääb ikka mu lemmikžanriks, nii head kraami lihtsalt on veel saadaval ja nägemata."

Hindeks olin pannud tagasihoidlikuma 7/10.

metsavana ütles ...

Seitse on tõesti tagasihoidlik hinne. Aga eks sa oled neid "Hong Kongi tondikomöödiaid" minust kõvasti rohkem ka vaadanud. Ma alles avastan zanri ning iga uus film tekitab setõttu suurt vaimustust.

Robi ütles ...

Väga cool. Sokutasin endale kohe dvd plaadid.