kolmapäev, 2. veebruar 2011

Nattevagten (1994)

Esmaspäeval, kui ma veel Baka-järgset kergelt helesinist pohmapäeva pidasin, küsis mult härra Higgins öömaja. Mehel nimelt oli kaks päeva järjest autokool ning mõtles siis vahepeal mitte maakanti tagasi loksuda, vaid öö Tartus häid filme vaadates veeta. Mõeldud-tehtud. Õnnetuseks tabas mind aga äkitselt keset vaatamist, justkui tellis vastu pead, mingi rumal tõbi. Järgmine päev varisesin haigevoodisse ja blogikirjutamisel loomulikult taas kriips peal. Õnneks tuli seekord appi vana Higgins ise, kes otsustas natuke vanu aegu meenutada, mil ta veel isegi oma blogisse filmiposte tegi, ja mulle ühe kaastöö kirjutada.
Taani juuratudeng Martin otsustab vanematelt raha küsimise asemel kohalikku surnukuuri öövalvuriks minna. Mis seal rasket saaks olla? Tema passib öö läbi valvelauas ja õpib, käib vahepeal hoones jalgu sirutamas ning selle kõige eest saab veel palka ka. Kõik tundub ideaalne.
Öine surnukuur osutub aga kõhedaks, eriti kuna valvuril tuleb iga natukese aja tagant hoonele tiir peale teha ja kontrollpunktides võtit keerata, et tema käike pärast kontrollida saaks. Üks võtmetest asub laipade laoruumi teises otsas. Siit tuleb ka välja, et Taanis käsitletakse laipu tüki teistmoodi, kui me Ameerika filmidest nägema oleme harjunud. Külmikulaadsete uste ja väljarulluvate aluste asemel on lihtsalt valgetest keraamilistest plaatidest ruum, kus laibad valge linaga kaetult igaüks oma alusel vedelevad.
Martini närvikavale ei aita just kaasa, et tema sõber Jens (kes näeb välja nagu Patrick Harperi parmaadist noorem vend) igavleb ning teeb ettepaneku elu põnevamaks muutmiseks hakata korda saatma julgustükke alates kohalike kaakidega tülinormisest kuni perverssete mängudeni kohaliku alaaealise prostituudiga.
Peagi hakkab aga surnukuuri saabuma kohaliku sarimõrvari kätetööd -- lõbutüdrukute skalpeeritud laipu -- ja mitmete surnukuuri veidrate juhtumiste tõttu ongi Martin sõbraliku kriminaaluurija vastutulelikkusest hoolimata varsti peamine kahtlusalune...

Õnneks märuliks ei lähe ja autod plahvatama ei hakka (nagu Hollywoodis sellises olukorras juhtuks), aga põhjamaist atmosfäärikat horrorit, verd ja musta huumorit näeb veits küll.

Higgins pani filmile Ulmeguru skaalal 4 palli. Ma ise siis omal skaalal 8/10
P.S. Huvitav fakt -- filmis peaosa mänginud Nikolaj Coster-Waldau kehastab HBO Troonide mängu telesarjas Jaime Lannister'i.

4 kommentaari:

Cochrane ütles ...

Ma ainult uusversiooni näinud. Oleks vist üsna rumal küsida, kas vana oli parem. Sellele saab harva eitava vastuse. Siiski on uuversioon suht positiivselt meeles, kuigi selle vaatamisest on ka juba aastaid möödas.

metsavana ütles ...

Kuule ei ole uut näinud (isegi ei teadnud selle olemasolust) seega ei oska mingit seisukohta võtta hetkel. Ehk mingiaeg vaatan ära kui mälestus sellest filmist rohkem tuhmunud.

MNC Broz Tito ütles ...

nii-nii, saan aru küll me steoksil on - tõmbad muulaskirjutajatega enda blogi taset alla, et siis "bängiga" tagasi tulla jah? Nu-nuh, arvesta, et see on libe tee, aga siiski edu.

metsavana ütles ...

Sõja! (haiguse) ajal on ka sitikas praad. Hoian lippu kõrgel ka haigevoodis lebades, dikteerin postitusi oma abilistele ning lasen blogil astuda uljal sammul edasi.