teisipäev, 28. detsember 2010

Project Moon Base (1953)

"Projekt kuubaas" võiks vabalt olla Vene film sest niivõrd sarnane on mõttemallilt nimetatud Ameerika film NLiidu poulaarteaduslike ulmejuttudega. Samasugused foobiad, klisheed ja arvamused, isegi visuaalne disain oli tuttav. Seepärast pole ka imestada, et  pidevalt tulid mul vaatamise käigus silme ette paralleelid  lapsepõlves loetud nõukogude ulmekatega. Stseen kuidas teadlane ootab kohver näpus kosmodroomil raketi starti meenutab näiteks kangesti "220 päeva tähelaevas" algust, lääne rumal ning sensatsioonihimuline ajakirjanik SPACOMI kontoris tuletab meelde raamatuid "Teed sügavusse" ja "Kuum maa" jne-jne.  Olemas on isegi vaenlase agent kes üritab väärt ettevõtmist lörri ajada. Lõpp on samuti minu arvates äärmiselt kommunistlik. Peale raskuste ületamist ja agendi hukkumist (millega ühtlasi kangelaslikult enda süü lunastab), otsustavad astronaudid kuule jäädagi, kus abielluvad ning panevad aluse esimesele kuubaasile. Oleks venelased Coppola "Battle Beyond the stars" eest kättemaksuks selle filmi sisse vehkinud, igale poole pisikesi punalippe ja viisnurke maalinud ning tulemuse enda kinoringlusse paisanud poleks tõenäoliselt ükski silm pilkunud ja keegi selle kinopildi originaalsuses kahelnud. Aga nõukogude inimesed sarnase jälgi plagieerimisega ometi ju ei tegelenud. See oli ikka manduva lääne viis asju ajada (kerge iroonia).
Pöörates pilgu süzeelt visuaalidele siis maketid on päris kobedad. Traate pole enamusel juhul peaegu, et nähagi. Kuundumine on ka päris lahedalt välja kukkunud. Vaid kuupealne tegevus on aga pisut äpardunud. Selgelt on näha, et niidi otsas liigutatake väikesi nukke. Rakett on ise selline ehe 50nendate ettekujutus kosmoselaevast. Ehk raske metallkobakas mille sees lahedalt ruumi ja külgedel hiiglaslikud illuminaatorid võõraste maailmate uudistamiseks.
Unustasin veel öelda, et olemas on ka kohustuslik hiiglasuur kettakujuline kosmosejaam. Valdavas enamikus 50-60nendate ulmes ja populaarteaduslikes unistustes oletati, et enne kuule lendamist on hädavajalik ehitada orbiidile kosmosejaam, kus paake tankida. Kõigist neist teistest lugematutest jaamadest, mida kunagi ei ehitatud, (sest reaalses kosmose võidujooksus unustati see sootuks ära oma kõrge maksumuse tõttu) eristab käesolevat üllatav tõsiasi, et ta ei pöörle. Niipalju kui tolleaegseid filme, raamatuid, popteaduslikke kirjeldusi jms meenutan on kosmosejaam ikka pöörlevana kujutatud, et kunstlikku gravitatsiooni luua. Juba kosmonautika isa Tsiolkovsky planetaarne kasvuhoone pöörles nagu vurr, rääkimaga siis Von Brauni unistuste sõjaväebaasist. Siin aga näed seisab paigal. Ja mis pagana lugu oli nende kosmoselaevnike tobedate mütsikestega. Pidid need higi koguma või mis ?

Oma ajastu vaimu ja klisheede järgi tugevalt lõhnav/lehkav saavutus. Väidetavalt oli mõeldud esimese pilootosana uuele kosmosesarjale. Seetõttu ka vaid tund pikk ning ei jõudnud selle käigus oma vähese tegevuse- ja originaalsuse ning olematu süzeega väga tüütama hakata ja mõjus rohkem eksootilise vahepalana. 6/10
Huvitav fantaasia on ka juhtmevabad (laua)telefonid. Mobiilisarnaste seadmeteni insenerimõte kahjuks eel ei liikunud aga seegi, et toru ning korpust ei ühenda krussis traat on juba edasiminek.
Vanasti ei raisatud naljalt midagi. Piltide järgi osutades läksid dekoratsioonid loosi sama aasta teise kuufilmi "Cat-woman in the moon" võtetel. Papp ja riie on ikkagi märksa rohelisemad ja taaskastusesõbralikumad kui arvutigraafika, Hollywood võiks hakata keskkonda säästma ning taas neile tuginedes eriefekte looma.

Rakett hilineb...

Mõned raketi stardiga kaasnevad emotsioonid meeskonna seas...


2 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Tsiolkovski on see nimi!

metsavana ütles ...

Kusjuures ma kirjutasin alguses õigesti! ja siis kõhklesin ning parandasin valeks. Pagana ameeriklased! nemad on süüdi kõigis neis nimesolkimistes ja mu pea sassi ajamises.