From a Whisper to a Scream või The Offspring (1987)

Tegemist seekord mitte ühe tervikliku filmiga vaid neljast loost koosnev antoloogiaga pluss raamlugu. Viimane algab sellega kuidas vana ajaloolase (Vincent Price) juurde tuleb ajakirjanik seoses mingi mõrvari hukkamisega (mida ta täpselt tegi me siin filmis teada ei saagi, aga ju pole ka oluline). Ajaloolane jutustab seepeale leheneegrile neli tondijuttu tõestamaks, et Oldfieldi nimeline väikelinn on kui päris mitte põrgu eeskoda siis vähemalt selle mõni kõrvalisem tagauks ja üks normaalne inimene ei saagi seal ilma mõnd kuritegu sooritamata elada.

Esimene lugu mille Price räägib on keskealisest veidrikust, kes pool-kogematta avastab nekrofiilia rõõmud, ning sellega kaasnevatest tagajärgedest. Üks tõenäoliselt kõige mustema huumoriga lugu kogu plaadil. Mis ma ikka oskan kommentaariks öelda kui, et perverdid lähevad nagu veinidki aastatega ainult paremaks.

Teine lugu on pisipätist kes semude ja truudusetute kallimate eest põgenedes eksib sohu kus kohtub üksildase, kuid heasüdamliku, voodoo preestriga, kes omakorda mõistab igavese elu saladust. Olgu selle lõpu-püändiga kuidas on aga õhustik oli siin väga mõnus. Need Ameerika sood ja voodoo preestrid sobivad kokku nagu sokk ja saabas.

Kolmas lugu värdjatetsirkusest, kurjast voodoo emandast ning õnnetust armastusest jäi aga väga nüriks ja kogumiku üheks kõige nõrgemaks. Ootamatult gorerohke lõpp suutis ehk kõige hullemast päästa ning krõbedamad sajatused jäävad siinkohal loo suunas välja ütlemata. Aga põhjust kiita ka just pole.

Neljas lugu läheb tagasi Ameerika kodusõja aegadesse kus kole linn Oldfield asutati. Pole samuti mitte just originaalsusest ja pingest vappuv lühijutt. Põhimõtteliselt Maisilapsed uues kuues. Lõpp oli samuti liiga silmatorkvaralt läbinähtav.

Kokkuvõtteks häid lugusid rohkem kui nõrku ning seetõttu on üldmulje kogu antoloogiast pigem positiivne. Hauakambrilood pisut vähema huumori ja rohkema gorega. Price näeb ka veel üsna kõbus välja ja sobib cryptkeeperiks nagu valatult. Lood oleksid võinud üksteisega ehk ainult paremini haakuda. Sellise kivi viskaks küll heameelega stsenristide kapsaaeda. Raamloo twist ehk "üllatus" oli näiteks liiga otsitud ning kunstliku mekiga. Ka on täiesti alusetu laim kuskil netis tõmmatud paraleelid Loevecrafti loominguga. Neid ei ole ja ärge uskuge vastupidiseid kuulujutte. Igasuguse õuduse ja Lovecrafti vahel ei saa päris võrdusmärki tõmmata. Isegi ühegi ta loodud kolli nime ei hõigatud kõva häälega välja. 6/10