Lisa e il diavolo/Lisa and the Devil (1974)

Lisa-nimeline Ameerika turist imetleb parasjagu maalilises Hispaania külas üht vana freskot, millel kujutatud surnut kandvat saatanat, kui kuuleb ühtäkki imeilusat muusikat. Selle allikat otsides satub ta kõrvaltänava antiigipoodi, kus kohtub elusuurust nukku kandva ja hirmuäratavalt tugevalt pildil nähtud deemoniga sarnaneva kiilakaga. Ehmunud naine põgeneb seepeale poest tagaukse kaudu ning eksib lootusetult tänavate rägastikku. Sealt väljapääsu otsides kohtub ta veel teistkordselt saatana teisikuga ja ka tema nuku prototüübiks oleva mehega, kes peab Lisat oma ammu kadunud armastuseks. Igal juhul jõuab naine viimaks küll küla peaväljakule tagasi, kuid avastab, et on oma grupist lootusetult maha jäänud ja peab omal käel hakkama saama. Kuna õhtu hakkab kätte jõudma, otsib ta peavarju lähedal asuvast veidravõitu rahvaga asustatud häärberist, kuhu ilmuvad varsti välja ka linnas kohatud tegelased.

Ilma kõhkluseta üks sürrealistlikumaid filme mida Mario Bavalt seni näinud olen. Seejuures süžee muutub filmi arenedes järjest keerukamaks ja segasemaks, kuid seletusi toimuvale ei paista kuskilt. Põhimõtteliselt võiks seda filmi võrrelda sokiga, mis hargneb igast võimalikust küljest ja mille otsi ei vaevu keegi uuesti kokku sõlmima. Tegelased surevad järjepanu, nukk moondub täiesti suvalistel hetkedel elusaks ning tagatipuks hakkavad Lisat ennast painama mälestused hoopis teisest elust. Lõpuks selgub, et kogu toimuval polnudki mingit mõtet - saatan  lihtsalt mängis mingil hämaral põhjusel Lisaga, söötes talle ette ühe haige situatsiooni teise järel, ise kõrval vaikselt pihku itsitades.

Netis leiduvates ülevaadetes on paljud minust tähelepanelikumad vaatajad leidnud siit filmist peidetud allegooriaid ja seoseid kümnete viisi. Täiesti võimalik, et Baval lõi lihtsalt tema kunstnikuveri välja ja tahtmine üks sügav kunstiline film teha. Minus pole aga kunagi erilist semiootikupisikut või -kirge sees olnud üritada igast nähtud kaadrist mõnd sümbolit avastada või vastust elu mõttele leida. Eks muidugi, oma momente siin filmis oli ja mingil hetkel tegi Lisa isegi natuke Necromantikut, aga lõpp valmistas mulle väikese pettumuse ning visuaalne külg jäi ka mitmetele teistele Bava filmidele kõvasti alla. 5/10