esmaspäev, 14. juuni 2010

Undersea Battleship/Atragon (1963)

Järjekordne jaapanlaste omapärane arusaam ulmest. Hankisin selle muide peamiselt vinge postri tõttu, no vaadake ise seda ülalolevat Freudistlikku postrikunsti tippsaavutust. Juba sellise plakati eest annaks heameelega ühe punkti filmi üldskoorile juurde.
Sisu on filmil lühidalt järgnev: Mere põhja vajunud MU kuningriik, kus on viimased kümme tuhat aastat tegeletud peamiselt ühe spetsiifilise rahvatantsu harjutamisega (mis meenutas kangesti kunagi Ostankino telekanalis näidatud hommikuvõimlemist), on äkki pähe võtnud endised asumaad tagasi nõuda ehk maailm vallutada. Selleks kasutavad nad peamiselt hõbepaberisse mässitud sõdureid, kuuma auru ning salaagente. Maailma hõivamise käigus korrutavad MU agendid seejuures pidevalt, et tehke meiega mida tahate aga ärge te Atragoni välja kutsuge. Jaapanlastel hakkab tekkima huvi, et mis see Atragon on. Peale väikest uurimist selgub, et üks vana keiserliku armee allveelaeva komandör on peale sõda kuskile lõunamere saarele peitu pugenud ning nokitsenud valmis lendava, ujuva ning maa all liikuva masinavärgi (ehk siis Jaapani vaste Sakslaste Haunebule), mida kutsub Atragoniks ja mille abil loodab impeeriumi endises hiilguses taastada.
Igaljuhul, peale mõningast kauplemist õnnestub kohalesaadetud delegatsioonil kaptenile auk pähe rääkida, et ta haltuurakorras MU teistkordselt põhja laseks. Atragon lendab kohale, teeb kahjutuks madu-ussi kes MU kuningriiki valvab, puurib end nende jõuallikani, paigaldab lõhkelaengud ning annihileerib kogu kurja rassi. Kaasas olnud fotograaf saab sajandi foto sellest kuidas viimane oma tsivilisatsiooni esindaja leegitsevatesse lainetesse viskub ja ongi maailm selleks korraks taas päästetud.
Nagu arvutigraafika eelsetes ulmefilmides kombeks on siingi kasutuses terved saalitäied suuri-väikesi mudeleid. Kuidagi tuli ju Tokyo ja mitmete teiste oluliste objektide hävitamist kujutada. Miskipärast jäetakse ainult alguses näidatud Moskva makett lõhkumata, tea kas see hakkas tegijatele nii meeldima, et lõpuks ei raatsinud katki teha? Võibolla oli see kuskilt kõrvalstuudiost laenuks võetud? Müstiline lugu. Loomulikult ei saa jaapanlased läbi ka ilma ühegi koletiseta. Mul hakkab tekkima juba väike kahtlus, et nad sokutasid kuuekümmnendatel isegi armastusfimidesse stseene kus Godzilla pistab korraks kuskil taamal pea veest välja või jääb mõne puu noti tagant kahtlane soomuseline sabajupp silma. Tsuti rääbakas ja solgutatud moega see peletis seekord küll on ja lisaks paistab kannatavat tõsise alatoitumise käes. Ju siis ei saa inimohvritelt ikka kõiki eluks vajalikke aineid kätte. 7/10
Autoriks muide Ishirô Honda, ehk sama mees kes pani Gorathis maakera liikuma.
MU hävitamiseks kasutati äärmiselt sõbraliku välimusega pommi.

2 kommentaari:

Priit ütles ...

Filmi kõige koomam koht oli ikkagi see, kuidas too Stalini välimusega tüüp aiast tuppa marssis.

metsavana ütles ...

See oli ka mõnus koht, olin selle juba unustanud.