kolmapäev, 1. oktoober 2008

Arkham ja Dunwitch horror

Ma üldiselt ei ole just väga arvuti või lauamängude fänn kuid, Arkham Horrori puhul olen nõus tegema erandi (see on ainus lauamäng ka mille olen endale hankinud). Filmipostitustele vahelduseks hoopis Arkhamist kirjutama pani mind ka see ,et mõni aeg tagasi sai Ove lisad kätte (Ove Arkhami postitust loe siitning kuna eelmine päev oli mõnusalt metsa all terve õhtu viskit ja rummi joodud ja vanu häid pungilugusid karjutud sai järgmine päev otsustatud vaiksemalt võtta ja lauamängu mängida, vaiksest õhtust ei tulnud muidugi midagi välja, mängijate hulk aina kasvas ja lõpuks olime meie Mardiga sunnitud kell neli loobuma kuna silm ei seletanud enam suurest väsimusest kaarte, teised jätkasid veel võiduka lõpuni poole kuueni. Mängu tegevus toimub Arhkami linnas 1920nendatel ning see põhineb väga tugevalt Lovecrafti lugudel. Mängijad valivad endale tegelase (valida on tegelaste vahel nagu: gänster, professor, lõbunaine, koristaja, rusikakangelane, maag, nunn jms) keda soovivad kehastada ning pakist tõmmatakse üks Cthulhu Mythosest tuttav iidne kes ähvardab Arkhamit/maailma ja kelle vastu koos kaasmängijatega välja astutakse. Ühesõnaga võideldakse mitte üksteise vaid mängulaua vastu ja laud on üllatavalt visa vastane - võit ei ole sugugi eriti sage tulema. Põhiline siis mida tegema peab - liikuma mööda linna, külastama erinevaid kohti nagu kirikuid, surnuaedu, Arkhami ülikooli, osta sissepääse salaorganisatsioonidesse ja sulgeda siinseal linnas tekkivaid portaale teistesse maailmatesse ja aegruumidesse. Kõigis külastatud kohtades tuleb tõmmata eraldi pakist vastav kaart ,et teada saada mis sinuga seal juhtuda võib, võid näiteks metsas uidades vabalt pättidelt kolki saada või mindagi sedavõrd kohutavat silmata mis vaimse tervise näitajat kõvasti vähendab. Väravaid teistesse mailmatesse tuleb sulgeda sest läbi nende hakkavad linna imbuma erinevad koletised ja mingihetk kui monstrumite ja avanenud portaalide hulk on juba piisavalt suur saabub kohale ka peavastaseks olev iidne kellega tuleb omakorda võitlema asuda (mis enamasti lõpeb juba eos fataalselt) nii ,et targem mitte seda ootama jääda vaid kuidas suudab kolle mõrvata ja portaale sulgeda (kollinahad on pealegi kasulik valuuta, lisaks muule saab nende eest ka näiteks Arkhami politseiniku paberid). Mäng on võidetud kui mängijad on permanentselt sulgenud linnas kuus väravat.See võib kõlada küll suhteliselt lihtsalt kuid sulgemiseks peab mängija kõigepealt poraali sisenema ja teispoolsuses juhtub enamasti väga ebameeldivaid asju.
Põnevust lisab seegi ,et tegemist on RPG lauamänguga kus sinu tegelane areneb pidevalt, näiteks saab ta parandada enda relvastust ja hankida uusi loitse, täiendada olemasolevaid skille ja saada mõjukaid liitlasi kes vastavalt tõstavad maagilisi või füüsilisi võimeid. Üks omapärasemaid ja lahedamaid muudatusi võrreldes tavalise rpg'ga on mana asendamine sainity ehk vaimse tervisega. Iga kolli või muu õudusega kohtudes tuleb kõigepealt veeretada täringut ,et kuipalju selline jõledus sinu mõistust kahjustab, ning kui mõistus viimaks otsa saab avastad end ühel hetkel lihtsalt ilma enamuse oma asjadeta Arkhami hullumajas. Lisaks kollidele kahjustavat mõistust ka kõivõimalikuld spellid ja loitsud või isegi relvad, näiteks on olemas pisike flööt mida puhudes on võimalik hävitada kasvõi kümmekond sind ümbritsevat kõige rõvedamat koletist kuid see põhjustab ka puhuja enda kohese hullumise. Mängumõnu suurendab kindlasti see ,et tõesti valdav enamus osa esemeid, tegelasi ja kohti on pärit tundu Lovecrafti lugudest mis lisab äratundmisrõõmu. Viimase mänguga oli meil kambas veel Priit kes omab lausa entsoklüpeedilisi teadmisi Lovecraftist (kirjutab praegu isegi üht tema ainetel õudusjuttu) ja suutis enamuse olevustest-kohtadest veel pikalt lisaks jutustada võimaldades nii veelgi paremini tegevusse sisse elada.

Arkhami näol on tegemist kidlasti ühe keerukaima mänguga mida mina isiklikult tean, neid kaardikesi nuppe, juppe ja punne on suur karp ääretasa täis ja esimene kord läks koos Ovega mängima õppimiseks kuskil üheksa tundi, tõsi, meist Mardiga talle küll väga kasu polnud. Igaljuhul läks asi nüüd veel põnevamaks sest ove sai kätte ka lisad nagu Curse of the Dark Pharoah, The King in Yellow ja Dunwich Horror. Kui esimesed kaks on suhteliselt veel väikesed lisad (sisaldades sellest hoolimata massiivseid pakke lisakaarte ja mitmeid uusi reegleid) siis Dunwich Horror lisab terve kaardi! ehk siis Dunwich'i küla (ja veel kuskil 300 koha ja olustikukaardi). Minnes nüüd Arkhami rongijaama saab sealt lunastada pileti sõiduks nimetatud külakesse kus omakorda valmistub ärkama peaiidse sidekick Dunwich Horror. Lisadest on Ovel nüüd veel puudu vaid Kingsport Horror mis on ka üks suuremaid sisaldades nagu Dunwitch'gi lisakaarti. Kui juba vanagi Arkhamiga on mitmeid kohti kus olen vähe jõudnud siis uutega kasvab asi üsnagi üle pea, Dunwichis Ove ei jõudnudki käia ja mina tegin terve mängu jooksul vaid põgusa tiiru. Lisaks uutele itemitele ja kohtadele kasvatavad lisad ka reeglite nimekirja. Näiteks on nüüd võimalik kui vaimne/füüsiline tervis otsas valida ,et kas satuda hullumajja/haiglasse või võtad näiteks füüsilise vigastuse või vaimse haiguse kaardi. Tegemist on pea terve mängu püsiva kaardiga mis päästab küll asjade (ja vaimse tervise) kaotamisest kuid annab sulle näiteks paranoia (sa ei saa liitlasi omada), skisofreenia (suvalised ohutud kollid muutuvad ka roppõudseteks) või lonkad jalga ning liigud mööda kaarti aeglasemalt (täienduseks Ovelt: haiglast-hullumaja külastusest siiski ei pääse). Igaljuhul soovitan proovida kui on kõvasti vaba aega ja horrorihuvilistest sõpru, kast õlut ei tee abivahendina ka paha. Proffessor - minu isiklik lemmiktegelane, füüsiliselt küll nõrguke
kuid üks tugevaima mõistusega tegelasi mängus, isegi Necronomiconist spellide õppimine pole sellele vanamehele probleemiks. Neljakesi alustatud mängu lisandus kiirelt huvilisi. Karvastele asusid appi ka mõned sõbralikud kiilakad Mängulaud koos laiendusega, suurem osa nuppe ja kollide kauss on kaadrist välja. Maag ja kurjad deemonid Tartust - Arkhamisse mängijaid lisaks otsimas.
Kõrgeim võimalik hinnang mida lauamäng saab.

7 kommentaari:

tari ütles ...

maijtea, senise kahe mängu põhjal annab vanakurjasid väga edukalt mängu lõpus maa sisse taguda. see väravate pitseerimine on kahtlasem. nelja mängijaga siiani teinud.

Ove ütles ...

Väga kõva postitus. Muidugi hulluse- ja vigastuskaartidega ei pääse sa hullumajja-/haiglasseminekust. Aga Arkhami pärast oli kõva lahing küll. Psühholoogipreili sai vist kolm kolli kokku maha löödud. Ja see oli esimene mäng, kus esimese viie käigu jooksul Õudustase põhja jooksis - ja siis olid kõik kohad elukaid täis. Õnneks püsis Dunwich'i elukas vakka ning temaga võitlema ei pidanud.

Kui sa ütled, et vanakurjasid on hea lihtne maapõhja taguda, siis ilmselt jätate te mõned reeglid märkamata. Tihtipeale jääb see tähele panemata, et suure paharasti silmad jooksevad täis niipea, kui ta üles ärkab. Ja siis see keskmise kahjuvõime asi veel...
Lõbus oli.

tari ütles ...

ei usu, et märkamata on jäänud. esimene mäng sai veel udutondigagi koos tehtud, tal on reeglid vägagi peas ja manuaal saab mängu jooksul ikka ka korralikult vatti. selle aja peale kui vanatyhi ise ärkab on enamus tegelasi suutnud ennast juba korralikult yles pushida ja noh, eks müningane kaotus elavjõus on muidugi normipärane ;), siis pole need elukad siiani veel ellu jääud.

metsavana ütles ...

Võibolla oleme me lihtsalt eriti vängeid vanatühjasid valinud või oleme lihtsalt mööda gatesid joostes nii vigased ja poolhullud ,et seda santlaagrite karja pole väga raske niuh kinni pista. Korra vähemalt oleme vist ikka paharastil silma välja lasknud ka nii ,et ta ulgudes enda dimensiooni kadus.

Ove ütles ...

Kui Uduga, siis küll. See mees juba teab, mis teeb - ja kui ei tea, siis loeb reegleid...:)

Aga jah. Järelikult oleme meie siis suht sitasti mänginud. Mina olen küll vigane ja poolhull igas mängus olnud... :)

tari ütles ...

noh, maijtea, meil ka enamasti aeletakse hullaris või santlaagris :P

metsavana ütles ...

Sai jälle kaks mängu tehtud ja ikkagi ei hakanud hammas paharastidele peale, avaldage oma saladus noormees.