kolmapäev, 29. oktoober 2008

Tre volti della paura, I (1963) Black Sabbath

Kui väga vana ulme muutub tasapisi aurupungiks siis vana horror lihtsalt sujuvalt komöödiaks va mõned erandid muidugi. Seda eelkõige tänu sellele ,et tänapäeva inimene ja eriti filmivaataja on igatlaadi jõledustega sedavõrd karastatud ,et hirmutamine muutub aasta-aastalt aina keerukamaks. Mario Bava Black Sabbath on praeguseks pigem samuti must komöödia mis laheda visuaalse ja värviderohke küljega. Vanemad 50-70nendate horroriloojad ja eriti muidugi Itaalia omad paistsidki kõvasti rõhku panevat toonidele, värvidele ja üleüldisele ümbrusele. Näiteks Dario Argento oma filmides. Tänapäeval on kahjuks sellitele mulle väga meeldivatele erksatele-kontrastsetele toonidele käega löödud ning mindud steriilsete külmade, toonilt lähedaste värvide poole ning eriti, mingil arusaamatul põhjusel, kalgi ja vaenuliku sinise. Tulles nüüd Black Sabathi juurde tagasi siis horroripoole hävitas kindlasti ka see ,et olime mardiga hoolimata eelnevatest kindlatest lubadusest seda mitte teha, juba esimese episoodi juures end suhteliselt purju joonud ja viskasime, omamata igasugust austust horrori isakeste vastu, aegajalt isegi filmi üle nalja. Tuleb siiski tunnistada ,et kolmest lühiloost koosnev film muutus iga looga üha süngemaks. Kui esimene nimega The Telephone oli pigem põnevik mille aga rikkus ära peategelaseks oleva naisterahva juhmus siis teine kus Boris Karloff mängis vanaisa-vampiiri, hakkas vaikselt juba looma ning kolmas, ahnest naisest ja kurjast surnud vanamutist, oli isegi pisut kõhe ning sundis ka meid vaikima. Kokkuvõtteks jäi klassik siiski nõrgaks ega vastanud lugematute taevani kiitvate ülevaadete poolt ülesköetud ootustele. Lootsin pigem midagi Dario Argento sarnast aga pakuti tunduvalt leebemat. Eks aeg oli muidugi ka varajasem. Teine Bavalt nähtud film Rabid Dogs (1974) meeldis mulle märksa rohkem ja plaanin kindlasti talt veel Black Sunday äravaadata. Seda juba ainuüksi uudishimust ,et kuidas tema viy versioon õnnestus. Tegelikult kui nüüd pisut järele mõtlesin siis lõpustseen Karloff'i ja hobusega näitas ju ilmekalt ,et ka Bava ei võtnud seda filmi nii surmtõsiselt ning pani mind igaljuhul rummikokteili ninna tõmbama, või üritasgi mees lihtsalt kinosaalis oimetuks ehmatatud publikut pisut lohutada? Kunagi pidi see ikkagi hirmus film olema ,et üks kuulus bänd isegi siit endale nime sai. Filmist võite lugeda huvi korral aga rohkemat juba jupiteri blogist edasi. 6/10

Kommentaare ei ole: