Kui väga vana ulme muutub tasapisi aurupungiks
siis vana horror lihtsalt sujuvalt komöödiaks va mõned erandid muidugi.
Seda eelkõige tänu sellele ,et tänapäeva inimene ja eriti filmivaataja on igatlaadi jõledustega
sedavõrd karastatud ,et hirmutamine muutub aasta-aastalt aina keerukamaks. Mario Bava
Black Sabbath on praeguseks pigem samuti must komöödia mis laheda visuaalse ja
värviderohke küljega. Vanemad 50-70nendate horroriloojad ja eriti
muidugi Itaalia omad paistsidki kõvasti rõhku panevat toonidele, värvidele
ja üleüldisele ümbrusele. Näiteks Dario Argento oma filmides. Tänapäeval
on kahjuks sellitele mulle väga meeldivatele erksatele-kontrastsetele toonidele käega löödud
ning mindud steriilsete külmade, toonilt lähedaste värvide poole ning eriti, mingil arusaamatul põhjusel, kalgi ja vaenuliku sinise.
Tulles nüüd Black Sabathi juurde tagasi siis horroripoole hävitas kindlasti
ka see ,et olime mardiga hoolimata eelnevatest kindlatest lubadusest seda mitte teha, juba
esimese episoodi juures end suhteliselt purju joonud ja viskasime, omamata igasugust
austust horrori isakeste vastu, aegajalt isegi filmi üle nalja. Tuleb siiski
tunnistada ,et kolmest lühiloost koosnev film muutus iga looga üha süngemaks.
Kui esimene nimega The Telephone oli pigem põnevik mille aga rikkus ära
peategelaseks oleva naisterahva juhmus siis teine kus Boris Karloff mängis
vanaisa-vampiiri, hakkas vaikselt juba looma ning kolmas, ahnest naisest
ja kurjast surnud vanamutist, oli isegi pisut kõhe ning sundis ka meid
vaikima. Kokkuvõtteks jäi klassik siiski nõrgaks ega vastanud lugematute
taevani kiitvate ülevaadete poolt ülesköetud ootustele. Lootsin pigem
midagi Dario Argento sarnast aga pakuti tunduvalt leebemat. Eks aeg oli
muidugi ka varajasem. Teine Bavalt nähtud film
Rabid Dogs (1974) meeldis
mulle märksa rohkem ja plaanin kindlasti talt veel Black Sunday äravaadata. Seda
juba ainuüksi uudishimust ,et kuidas tema viy versioon õnnestus.
Tegelikult kui nüüd pisut järele mõtlesin siis lõpustseen Karloff'i ja hobusega
näitas ju ilmekalt ,et ka Bava ei võtnud seda filmi nii surmtõsiselt ning
pani mind igaljuhul rummikokteili ninna tõmbama, või üritasgi mees lihtsalt
kinosaalis oimetuks ehmatatud publikut pisut lohutada? Kunagi pidi see
ikkagi hirmus film olema ,et üks kuulus bänd isegi siit endale nime sai.
Filmist võite lugeda huvi korral aga rohkemat juba
jupiteri blogist edasi.
6/10
Postitused
Kui väga vana ulme muutub tasapisi aurupungiks
siis vana horror lihtsalt sujuvalt komöödiaks va mõned erandid muidugi.
Seda eelkõige tänu sellele ,et tänapäeva inimene ja eriti filmivaataja on igatlaadi jõledustega
sedavõrd karastatud ,et hirmutamine muutub aasta-aastalt aina keerukamaks. Mario Bava
Black Sabbath on praeguseks pigem samuti must komöödia mis laheda visuaalse ja
värviderohke küljega. Vanemad 50-70nendate horroriloojad ja eriti
muidugi Itaalia omad paistsidki kõvasti rõhku panevat toonidele, värvidele
ja üleüldisele ümbrusele. Näiteks Dario Argento oma filmides. Tänapäeval
on kahjuks sellitele mulle väga meeldivatele erksatele-kontrastsetele toonidele käega löödud
ning mindud steriilsete külmade, toonilt lähedaste värvide poole ning eriti, mingil arusaamatul põhjusel, kalgi ja vaenuliku sinise.
Tulles nüüd Black Sabathi juurde tagasi siis horroripoole hävitas kindlasti
ka see ,et olime mardiga hoolimata eelnevatest kindlatest lubadusest seda mitte teha, juba
esimese episoodi juures end suhteliselt purju joonud ja viskasime, omamata igasugust
austust horrori isakeste vastu, aegajalt isegi filmi üle nalja. Tuleb siiski
tunnistada ,et kolmest lühiloost koosnev film muutus iga looga üha süngemaks.
Kui esimene nimega The Telephone oli pigem põnevik mille aga rikkus ära
peategelaseks oleva naisterahva juhmus siis teine kus Boris Karloff mängis
vanaisa-vampiiri, hakkas vaikselt juba looma ning kolmas, ahnest naisest
ja kurjast surnud vanamutist, oli isegi pisut kõhe ning sundis ka meid
vaikima. Kokkuvõtteks jäi klassik siiski nõrgaks ega vastanud lugematute
taevani kiitvate ülevaadete poolt ülesköetud ootustele. Lootsin pigem
midagi Dario Argento sarnast aga pakuti tunduvalt leebemat. Eks aeg oli
muidugi ka varajasem. Teine Bavalt nähtud film Rabid Dogs (1974) meeldis
mulle märksa rohkem ja plaanin kindlasti talt veel Black Sunday äravaadata. Seda
juba ainuüksi uudishimust ,et kuidas tema viy versioon õnnestus.
Tegelikult kui nüüd pisut järele mõtlesin siis lõpustseen Karloff'i ja hobusega
näitas ju ilmekalt ,et ka Bava ei võtnud seda filmi nii surmtõsiselt ning
pani mind igaljuhul rummikokteili ninna tõmbama, või üritasgi mees lihtsalt
kinosaalis oimetuks ehmatatud publikut pisut lohutada? Kunagi pidi see
ikkagi hirmus film olema ,et üks kuulus bänd isegi siit endale nime sai.
Filmist võite lugeda huvi korral aga rohkemat juba jupiteri blogist edasi.
6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar