teisipäev, 1. juuli 2008

Cani arrabbiati (Rabid Dogs) (1974)

Kamp röövleid võtavad peale veriselt lõppenud, kuid rahaliselt õnnestunud röövi pantvangiks noore naise ja hõivavad relvaähvardusel auto vanema mehe ning tema haige pojaga. Sellise seltskonnaga üritavad nad jõuda välja linnast ja põgeneda edasi enda peidupaika. Minu esimene tutvus Mario Bava'ga. Verisevõitu road-movie asemel ootasin tegelikult hoopis horrorit. Arvasin ,et kohe kui hämaraks kisub ärkab autojuhi poeg üles, muutub vampiiriks või deemoniks ning asub röövleid jahtima aga nii ei juhtunud ja filmil oli varuks hoopis teistmoodi kuid samapõnev twist. Võttepaigaks on 90% auto salong ja pinget hoiavad seal üleval kaks roppu, karvast ning perversset itaalia pätti kes hakkavad vaikselt enda bossi - härrasmehest doc'i kontrollialt väljuma. Teel kohtutakse veel mitmete kummaliste tegelastega, näiteks äärmiselt pealetükkiv hääletaja kelle tapmine ei tundunudki eriline kuritegu ja ahistatakse psühholoogilise-füüsilise terroriga pantvange. Film on ajahamba puremise läbi kindlasti suurema osa enda kunagisest shokeerivusest kaotanud kuid kokkuvõtteks polnud paha. Oli tempokas ja tragikoomiline, pidevalt toimus mingi tegevus, karakterid olid lihtsad võrratud (kamp gorillasid ja mr AJU), pisut musta huumorit ja leidlik lõpp. Poisid teevad pisut nalja.. Autojuhtide õudusunenägu - lobamokast hääletaja. Itaalia seksisümbol. Ja veel seksisümboleid.. 6/10

2 kommentaari:

Trash ütles ...

Heh! Sõber ostis DVD paraja raha eest ja tegu oli eriti sita kvaliteediga, nii umbes VHS to DVD.

Filmi olen kunagi soome tv-st näinud ja siis meeldis.

metsavana ütles ...

Mul vedas siis filmiga kuna kvaliteedi üle ei saanud nuriseda.

Muidu oli suht fun nagu ka kirjutasin.