Due occhi diabolici (Two Evil Eyes) (1990)

Kahest Edgar Allan Poe loost koosnev film. Esimese loo autoriks George A. Romero ja teise Dario Argento. Alguses plaanis Argento, kes suur Poe fänn teha koos Romero'ga koguni neljast filmist koosnev seeria kuid hiljem leppis pisut vähemaga. Meenub millegipärast Rodriguez & Tarantino Grindhouse projekt kus sarnaselt kaks tuntud filmiloojat oma jõud ühendasid. Peab kahjuks tunnistama ,et ei Romero Argento ei küündinud enda varasemate (ega ka hilisemate) tööde tasemele tehes kaks üsnagi keskpärast õuduslugu. Esimene lugu on The Facts In The Case Of Mr. Valdemar. Rikas vanamees hüpnotiseeritakse ta naise ja tolle armukese poolt ,et ätilt ta varandus kätte saada. Juhtub aga selline õnnetus ,et vana sureb keset hüpnoosi ning jääb kahe maailma vahele kinni. Mees ise osutub ohutuks kuid hüpnotisöör taipab liiga hilja ,et ta on loonud omamoodi värava kahe maailma vahele kust võib tulla üsnagi ebameeldivaid asju. Romero saab ühesõnaga enda lemmikteemaga tegeleda täiendades originaalset Poe lugu üsna kõvasti, kuid jääb kahjuks siiski vaid hauakambri lugude tasemele (olles märksa vähema huumoriga). Teiseks looks järjekordne The Black Cat uusversioon. Sellest osast kirjutamisel on raske enda isiklikke emotsioone tagasi hoida. Nimelt olen suur kassisõber ja talvel suri mu kallis vana sõber kes minuga üle 12 aasta olnud, sarnane must loomake nagu filmis. Loo peategelane oli täielik värdjas-loomapiinaja, ehe näide kunstnikutüübist kelle iseloomustamiseks sobib kõige paremini väljend esteet-kusipea. Ilma mingi arusaadava põhjusega (minujaoks) hakkab ta kiusama oma naise musta kassi mis päädib sellega ,et ta tapab looma kunsti nimel fotokaamerate ees. Arvan ise ,et kunst on luua midagi kaunist ja rasket mitte mingit jahmatavat käkki sest siis oleks iga teine sarimõrvar ju kunstnik, osad peavadki end vist selleks. Edasi jätkub lugu nagu raamatus, väljaarvatud pisut tegevusrohkem lõpp. Mina siiski ei jäänud rahule kassipiinaja karistusega, pigem oleks võinud temaga minna nii nagu ta ise unes nägi oma saatust - ehk teibasse. Muidu oli Argento'le omast stiili kohti küll olemas, verevann (kõige verisem koht kahe loo peale muideks) näiteks oli visuaalselt isegi lahe, kuigi liiga üleekspluateeritud teema horrorites. Tundub siiski ,et mehe uuemad filmid on kuidagi hambutumad võrreldes varasematega. Algusesse oli pisut toodud ka üht teist Poe lugu, teate küll seda pendliga mis aeglaselt lõikab enda ohvri pooleks. Nime täpselt ei mäleta ja kõrvaltoas kus raamat asub on liiga pime ,et sinna tuhnima minna. Ehk Blond parandab selle lünga kui ka samast filmist kirjutab. 4/10