Johnny Mnemonic (1995)

Laupäeva õhtul soovis Ove ühte ulmet näha. Juhtus kätte Johnny ja uurisin ,et kas ta seda näinud on. Ei olnud ja nii lükkasin cyberifilmi peale. Olen seda filmi ise nii 3 korda juba näinud. Eesimene kord kuskil 90nendate kandis telerist. Tea kas asi on minus aga tundub ,et tegemist on masendavalt alahinnatud ja tähelepanuta jäänud teosega. Ise seaksin ta kindlasti nelja-viie parima cyberpunk filmi sekka (filmi mitte anime, muidu nimekiri kasvaks) ja üsna algusepoole, kuhugi sinna Nirvana lähedusse. Tehtud on see samanimelise William Gibsoni lühiloo järgi mis ka eestikeeles ilmunud Põlev kroom kogumikus. Huvitav ,et just see üsnagi märkamatu lugu valiti Gibsoni paljude teiste ja tunduvamalt kuulsamate lühijuttude ja romaanide hulgast. Gibson ise oli stsenarist ka seega peaks just see film ehk kõige asjalikum ta raamatumaailmate illustratsioon olema. Lugu oli hea, film aga minuarust veelgi parem. Algupärast stoorit oli muidugi tugevalt muudetud ja kõvasti märulit ja effekte juurde lisatud. Sisust: 21. sajandi teine kümnendik. Valitsevaks jõuks on korporatsioonid. Maailma ähvardab uus fataalne epideemiline katk: NAS Närvide Nõrgenemise Sündroom, selle põhjus ja ravim on teadmata. Korporatsioonidele on vastu astunud LoTekid, vastupanuliikumine, mis on alguse saanud tänavailt: Häkkerid, tarkvarapiraadid, guerilla-võitlejad infosõjas. Korporatsioonid kaitsevad endid palgates Yakuza, kõige võimsama kõikidest kuritegelikest sündikaatidest. Nad katavad enda andmed musta jääga, surmavad viirused ootavad, et põletada sissetungijate ajud. Aga LoTekid ootavad oma kindlustes, vanades linnaosades, nagu rotid maailma seintes. Kõige väärtuslikum informatsioon usaldatakse mnemoonilistele kulleritele, eliitagentidele, kes smugeldavad andmed märgühendatud ajuimplantaatide abil. Johnny Mnemonic (Keanu Reeves) on üks neist andmekulleritest. Tema viimane ülesanne toimetada suurem laadung Hiinast New Jerseysse osutub oodatust raskemaks, kuna andmemaht ületab maksimaalselt lubatud piiri. Kui teatud ajajooksul andmeid maha ei laeta ta sureb. Olukord on seda keerulisem, et ka suurkontsern Pharmacon Industries koos Yakuzaga on nendest andmetest huvitatud ja nad võtaksid heameelega data kättesaamiseks Johnnyl pea maha. Johnny on puhas cyberpunk parimas tähenduses kus olemas kõik sellele stiilile iseloomulikud jooned. On suur ja domineeriv korporatsoon millele seadusedi ei kehti, Jaapani yakuzad, põrandaalused cyber-punkarid kes mässavad kõige korporatiivse vastu, hämar-sünge maailm, tehisintellekt, modifitseeritud inimesed ja ka loomad + päris palju meeldejäävaid ning häid kohti, näiteks Keanu “I want room service” stseen ning lahe tehnika (näit: monitoripuu LoTek keskuses) mis ei mõju isegi tänapäeval väga kohmaka-iidsena erinevalt paljude samaealiste ulmefilmide kraamist. Mäletan ,et esimesel vaatamisel avaldas väga muljet koht kus Johnny virtuaalreaalset internetti kasutab, minule on see siiani jäänud üheks muhedamaks VR'i kujutamiseks mis siiani tundub hästi teostatud. See prillid pähe ja datakinnastega netilt sarvist haaramine tundub hulga lahedam kui rasvase sõrmega mööda puutetundliku ekraani vedamine mis suunas vähemalt Microsoft meid tänapäev tahab ajada. Keanu on nagu ikka enda tavalises õnnetu ja vaevatud kangelase rollis kelle nõrkadele õlgadele näiliselt liialt raske koorem veeretatud. Meeldejääv tegelane filmis oli veel Dolph Lundgren oma padu-usklikku cyborg-palgamõrvari rolliga. Hea märulirohke nauditav lugu. Järgmisena võiks nüüd keegi Neal Stephensoni Snow Crash'i filmiks teha.

You listen to me. You see that city over there? THAT'S where I'm supposed to be. Not down here with the dogs, and the garbage, and the fucking last month's newspapers blowing *back* and *forth*. I've had it with them, I've had it with you, I've had it with ALL THIS - *I want ROOM SERVICE*! I want the club sandwich, I want the cold Mexican beer, I want a $10,000-a-night hooker! I want my shirts laundered... like they do... at the Imperial Hotel... in Tokyo. 8/10