Jälle üks film friigiprogrammi raames Athenas vaatamas käidud. Seekord võib peaaegu rahule jääda. Subtiitrid olid vaid kümmne minuti jagu sassis ja filmilint ei katkenud kordagi. Lisaks mulle meeldib ,et iga filmiga antakse kaasa korralik leht lisainfoga (kust hiljem ka hea tarku mõtteid blogijaoks napsata) Film ise polnud samuti paha.
Frank Poupart on 30-aastane ülinärviline ja vaimselt ebastabiilne müügimees kes oma eluga vaevu toime tuleb. Ukselt uksele müümas käies kohtub Frank 15-aastase Monaga, kelle tädi üritab teda hommikumantli eest müügimehele kupeldada (tädi tundub kasutavat Monat üldse kõige eest maksmiseks). Frank keeldub sellest ning võidab nii Mona südame kes otsib hiljem mehe ise üles, ettepanekuga tappa vastik vanamutt ja röövida ta raha. Alain Corneau’ 1979. aastal valminud stiilselt sünge Série noire käis oma ajast mitu sammu ees ning tõi sootuks uued tuuled Prantsuse filmikunsti.
Trööstitult realistlik hoiatusfilm müügimeestele. Omamoodi absurdse
huumoriga. Filmi sissejuhatuses öeldi kenasti ära ,et kuigi võib tekkida alguses
paraleel Fjodor Dostojevski Kuritöö ja karistusega siis mingit lunastust ega kahetsust ei toimu ning karistuse kättesaamist samuti mitte. Paheline müügimees vajub lihtsalt omadega üha rohkem rappa mida edasi kogu lugu areneb. Tegelikult ma ootasin kirjelduse järgi hoopis ridamisi mõrvu ning ka noore neiu kuju jäi kuidagi tahaplaanile. Pigem pilk ühe hullu peasisse. Patrick Dewaere kehastatud Frank on igaljuhul väga omapärane tegelane, kes kõigub enda skisofreenias ahastuse ja õnne vahepeal ja need tunded vahetuvad tal lausa sekunditega. Tema emotsioonid on ehedad ja valetades usub tema ise ka ennast kõige rohkem. Dewaere tegi kolm aastat hiljem enesetapu ning ei vedanud ka Mona osatäitjal Marie Trintignantil kelle ta rokkarist kaaslane viis aastat tagasi surnuks peksis.
7/10
Postitused
Jälle üks film friigiprogrammi raames Athenas vaatamas käidud. Seekord võib peaaegu rahule jääda. Subtiitrid olid vaid kümmne minuti jagu sassis ja filmilint ei katkenud kordagi. Lisaks mulle meeldib ,et iga filmiga antakse kaasa korralik leht lisainfoga (kust hiljem ka hea tarku mõtteid blogijaoks napsata) Film ise polnud samuti paha.
Frank Poupart on 30-aastane ülinärviline ja vaimselt ebastabiilne müügimees kes oma eluga vaevu toime tuleb. Ukselt uksele müümas käies kohtub Frank 15-aastase Monaga, kelle tädi üritab teda hommikumantli eest müügimehele kupeldada (tädi tundub kasutavat Monat üldse kõige eest maksmiseks). Frank keeldub sellest ning võidab nii Mona südame kes otsib hiljem mehe ise üles, ettepanekuga tappa vastik vanamutt ja röövida ta raha. Alain Corneau’ 1979. aastal valminud stiilselt sünge Série noire käis oma ajast mitu sammu ees ning tõi sootuks uued tuuled Prantsuse filmikunsti.
Trööstitult realistlik hoiatusfilm müügimeestele. Omamoodi absurdse
huumoriga. Filmi sissejuhatuses öeldi kenasti ära ,et kuigi võib tekkida alguses
paraleel Fjodor Dostojevski Kuritöö ja karistusega siis mingit lunastust ega kahetsust ei toimu ning karistuse kättesaamist samuti mitte. Paheline müügimees vajub lihtsalt omadega üha rohkem rappa mida edasi kogu lugu areneb. Tegelikult ma ootasin kirjelduse järgi hoopis ridamisi mõrvu ning ka noore neiu kuju jäi kuidagi tahaplaanile. Pigem pilk ühe hullu peasisse. Patrick Dewaere kehastatud Frank on igaljuhul väga omapärane tegelane, kes kõigub enda skisofreenias ahastuse ja õnne vahepeal ja need tunded vahetuvad tal lausa sekunditega. Tema emotsioonid on ehedad ja valetades usub tema ise ka ennast kõige rohkem. Dewaere tegi kolm aastat hiljem enesetapu ning ei vedanud ka Mona osatäitjal Marie Trintignantil kelle ta rokkarist kaaslane viis aastat tagasi surnuks peksis.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar