Obitaemyy ostrov (2008) Asustatud Saar

Kes sisust midagi ei tea siis neile väike kirjeldus, ülejäänud võivad rahulikult edasi kerida: Maksim on noor uljaspea, ülinaiivne tuleviku superinimeste liigist kes teab mitmenda põlvkonna heaoluühiskonda produkt. Uljalt enda kosmoselaevaga tähtedevahel seigeldes sõidab ta selle sodiks vastu massaraks planeeti kust mõniaeg tagasi suur tuumasõda üleveerenud ning kunagine superriik-impeerium lagunenud hulgaks väikesteks sõjaväelise valitsuse all olevateks ja omavahel kisklevateks tükkideks. Tegevus toimub põhiliselt riigis kus valitsevaks jõuks olevad "isad" on juurutanud mõttekontrollitehnikat. Raamatus meeldisid mulle eriti aastakümmneid peale sõda edasitegutsevad metsad täis mutante ning automatiseeritud sõjatehnikat mis enda reaktorite abil endiselt edasi müttab ja kõigele liikuvale tuld annab. Mulle sattus lugu kätte (nagu paljudele teistelegi) esmakordselt Pioneeri lühendatud järjejutuna. Ja kuna see muutus hoobilt lemmikuks ning sai hiljem veel korduvalt , peale eestikeelse raamatu ilmumist, üleloetud ei saa ma kuidagi hoiduda raamatuga võrdlemast sest aastatega on peas liiga selgelt väljakujunenud kindel pilt kuidas kõik võis välja näha. Kartsin trailereid vaadates pisut ,et cgi ja märuli kõrval jääb algupärane lugu täiesti vaeslapse ossa ning muudetakse tundmatuseni. See hirm oli õnneks asjata, kogu raamatut järgitakse lausa piinliku täpsusega. Kõik dialoogid ja tegelased on üritatud ekraanile tuua. Mis tingib samas ka väikese miinuse – film on natuke hüplik ja toimub kohati liigne tormamine ning selle ,et ta jääb pooleli kuskil keskpaigas kõige huvitavamas kohas just enne Prints-Hertsogiga kohtumist ja Saareimpeeriumi valgesse allveelaeva jõudmist. Sellised filmi tükeldamised häirivad mind koledasti kuna olen õige lühikese kannatusega. Pisikesi mööndusi tehtud siiski loos on. Näiteks aja kokkuhoiu mõttes oli jäetud ära pikk ning vaevarikas keeleõpe mis asendatud mingi Babel fish'i laadse viguriga. Lisaks oli mitmeid stseene juurde leiutatud nt mutandi vangistamine-vabastamine. Pluss siis see väike armulugu mida ka Blond enda postituses maininud. Pisut on lugu mugandatud veel ka selles osas ,et kui raamatus leidus vihjeid NSVL'i pihta siis siin tundusid need pigem tänapäevase Venemaa ja maailmale sobivamateks kohendatud. Ulmes tundub olevat valitsevat korda hea kerge kritiseerida. Asetades tegevuse kaugele võõrale maailmale oli lihtsam kõike välja vabandada. Loodud maailm on tõesti värvikirev ning mitmekesine. Mõnesmõttes see õrnalt isegi segas. Lugedes jäänud mulje oli kuidagi massiivsem, robustsem ja roostesem. Rohkem halli rasket rauda. Silme ette tekkisid ühtlases mustas mundris sõdurid ning hallides kartulikottides inimesed mitte aga niivõrd külluslik kultuur mis vastu pakuti. Rohkem vägivalda, lootusetust ja depresiivust sooviks näha ja Venemaast paremaid võttekohti annaks alles maailmas otsida selleks. Jäi mulje ,et ühelpoolt ei tahetud ulmefänne pahandada püüdes stoori võimalikult täpselt ekraanile tuua kuid samas üritati ikkagi Hollywoodlikku välimust võimalikult viimasepeale kruvida ,et ka nooremad märulisõbrad ei pettuks. Minul poleks tegelikult midagi selle vastu olnud kui lõpuks oleks zanriks valitud miniseriaal, arvutieffektidelt-Ameerikalikuselt kokku hoitud ja rohkem siberis militaarrajatistel ning vana lahingutehnika surnuaedadel mütatud. Tegelikult on tunne ,et ajasin endal ootused vist liiga kõrgeks ja kujutasin ette juba uue Stalkeri tulekut ning nüüd virisen. Mis Maksimi puutub siis temast on juba teistes blogides päris pikalt räägitud ja tema välimust ja käitumist lahatud. Kui ma nüüd veel aju pingutasin (mu raamat on sõbra käes) siis Edgar Walteri illustratsioonides oli ta pikajuukseline mitte käharpea nagu praegu. Muidu aga selline pisut rumaluke tundus ta loos endasgi. Ikkagi tuhandeaastase rahuriigi hellitatud nooruk kes nüüd väga uudsesse ja temajaoks primitiivsesse keskkonda pea ees sukeldunud ja seal aegamööda mehistub. Oleks võinud hulleminigi minna ja hoopis keskaega sattuda. Mis meenutabki ,et peaksin oodates Asustatud Saare järgmist osa vaatama senikaua Trashipoolt kiidetud, ka vendade raamatu järgi tehtud, filmi Raske on olla jumal. Käesolevast on aga veel kirjutanud Blond, Jupiter ja Filmiblogi. Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades. "... kus oligi öeldud: "Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?"... "Mu jumal, mu jumal! "... pühi ta maa pealt!""... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: "Jälle on seinad täis pritsitud" ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb..." Tsoonipuhastajad-surmamõistetud Aga see tuleb juba järgmises osas..jään põnevusega ootama Aga tõesti, keset kõrbe selline energiajaam? 9/10