Film jäi juba mõni aeg tagasi silma tänu
Trashi postitusele mis tekitas suurt huvi nii ,et jätsin nime endale meelde ning hiljuti avanes võimalus see viimaks ka äranäha.
Anime peategelane on kassidelinna nooruk Giovanni. Looma elu pole kerge, ema on
haige ja isa kaugel reisil nii peab ta peale kooli veel kohalikus trükikojas toiduraha
teenima ja kui kogu linna asukad kogunevad videvikutunnil jõeäärde veidrat tähefestivali
pidama läheb Giovanni, tubli pojana, hoopis linnaääres olevasse farmi emale piima muretsema. Seal ilmub aga tühjusest tema ette gigantne auruvedur. Uudishimulik kass astub rongi
ning leiab sealt juba eest oma hea sõbra Campanella. Rong on vahepeal aga liikuma
hakanud ning algab väga sümbolistlik-sürealistlik reis läbi kummaliste maailmate.
Kassid on alati olnud müstilised ja salapärased loomad ning teistsugune ei saaks olla ka nende maailm. Meenutage
näiteks kasvõi Lovecrafti
Ulthari kasse. Kõik on joonistatud vägagi salapärase ja süngena. Pliiatsijoonistus on küll lihtne aga meeldiv. Kahju ,et ma kunstist halligi ei tea muidu kirjutaks kasvõi mulle meeldinud värvikasutusest kindlasti pikemalt. Müstilisele tegevuskohale annab lisaks palju juurde soundtrack. Animete juures üks tüütumaid ja tüüpilisemaid osasid on enamasti heledahäälne tütarlapselaul, mis kohati hakkab mulle juba närvidele käima. Siin oli oli muusika aga atmosfäärikas aidates hästi sisse elada. Nagu ka Trashile tuli mullegi pisut võrdlusi otsides meelde Spirited Away aga viimane jääb minuarust lastesõbralikumaks. Night on the Galactic Railroad tundub enda Kafkaliku maailma ja teekonnaga väiksematele vaatajatele ehk liiga raske ja hirmutav. Isiklikult aga annaks käesolevale filmile isegi rohkem punkte kui Vaimudest viidule, sest kurb lugu suutis lõpupoole üllatuseks ka minusugusest küünilisest ja tuimast tüübist pisara välja pigistada. Kusjuures kohe peale tegelaste rongis kohtumist oli selge mis Campanellaga on, seda ei püütudki eriti varjata kuid sellest hoolimata tuli lõpp ikkagi ootamatu.
Imestama pani mind taaskord Jaapani loos niivõrd ohtralt kristlike sümbolite kasutamine. Nende ümber oli samas küll suurel hulgal kohalikku müstikat-filosoofiat mätsitud mis kultuuride põrkumist pehmendas. Põhineb anime Kenji Miyazawa, enne teist maailmasõda elanud kooliõpetaja, samanimelise romaani. Idee tuli tal kirjutamiseks peale seda kui ta peale oma õe surma 1922 aastal võttis ette pikema raudteesõidu. Edasi töötas mees jutu kallal kuni oma surmani 1933 aastal ja see jäigi poolikuks. Romaanis leiduvast planeetidevahelise rongi ideest inspireeritult on joonistatud veel Galaxy Express 999 manga, millest tehtud film ise ootab mul juba riiulis vaatamist.
Arvatavasti jälle oluline sümbol
10/10
Postitused
Film jäi juba mõni aeg tagasi silma tänu Trashi postitusele mis tekitas suurt huvi nii ,et jätsin nime endale meelde ning hiljuti avanes võimalus see viimaks ka äranäha.
Anime peategelane on kassidelinna nooruk Giovanni. Looma elu pole kerge, ema on
haige ja isa kaugel reisil nii peab ta peale kooli veel kohalikus trükikojas toiduraha
teenima ja kui kogu linna asukad kogunevad videvikutunnil jõeäärde veidrat tähefestivali
pidama läheb Giovanni, tubli pojana, hoopis linnaääres olevasse farmi emale piima muretsema. Seal ilmub aga tühjusest tema ette gigantne auruvedur. Uudishimulik kass astub rongi
ning leiab sealt juba eest oma hea sõbra Campanella. Rong on vahepeal aga liikuma
hakanud ning algab väga sümbolistlik-sürealistlik reis läbi kummaliste maailmate.
Kassid on alati olnud müstilised ja salapärased loomad ning teistsugune ei saaks olla ka nende maailm. Meenutage
näiteks kasvõi Lovecrafti Ulthari kasse. Kõik on joonistatud vägagi salapärase ja süngena. Pliiatsijoonistus on küll lihtne aga meeldiv. Kahju ,et ma kunstist halligi ei tea muidu kirjutaks kasvõi mulle meeldinud värvikasutusest kindlasti pikemalt. Müstilisele tegevuskohale annab lisaks palju juurde soundtrack. Animete juures üks tüütumaid ja tüüpilisemaid osasid on enamasti heledahäälne tütarlapselaul, mis kohati hakkab mulle juba närvidele käima. Siin oli oli muusika aga atmosfäärikas aidates hästi sisse elada. Nagu ka Trashile tuli mullegi pisut võrdlusi otsides meelde Spirited Away aga viimane jääb minuarust lastesõbralikumaks. Night on the Galactic Railroad tundub enda Kafkaliku maailma ja teekonnaga väiksematele vaatajatele ehk liiga raske ja hirmutav. Isiklikult aga annaks käesolevale filmile isegi rohkem punkte kui Vaimudest viidule, sest kurb lugu suutis lõpupoole üllatuseks ka minusugusest küünilisest ja tuimast tüübist pisara välja pigistada. Kusjuures kohe peale tegelaste rongis kohtumist oli selge mis Campanellaga on, seda ei püütudki eriti varjata kuid sellest hoolimata tuli lõpp ikkagi ootamatu.
Imestama pani mind taaskord Jaapani loos niivõrd ohtralt kristlike sümbolite kasutamine. Nende ümber oli samas küll suurel hulgal kohalikku müstikat-filosoofiat mätsitud mis kultuuride põrkumist pehmendas. Põhineb anime Kenji Miyazawa, enne teist maailmasõda elanud kooliõpetaja, samanimelise romaani. Idee tuli tal kirjutamiseks peale seda kui ta peale oma õe surma 1922 aastal võttis ette pikema raudteesõidu. Edasi töötas mees jutu kallal kuni oma surmani 1933 aastal ja see jäigi poolikuks. Romaanis leiduvast planeetidevahelise rongi ideest inspireeritult on joonistatud veel Galaxy Express 999 manga, millest tehtud film ise ootab mul juba riiulis vaatamist.
Arvatavasti jälle oluline sümbol
10/10
2 kommentaari:
Kenji Miyazawa enda elust on ka anime tehtud.
Paistab huvitav, tuleks uurida lähemalt.
Postita kommentaar