esmaspäev, 16. veebruar 2009

Labyrinth (1986)

Pidades koos Blondiga pohmellihommikut leidsime ,et üks mõnus ja lihtne muinasjutufilm võiks koos aspiriiniga hästi sobida. Kuna Dark Crystalit olin just äsja vaadanud pakkus Blond kohe järgmisena välja Labyrinthi. Kuigi olin ka seda varem näinud ei mäletanud ma suurt midagi nii ,et jäin hea meelega nõusse. Taustalooks on muinaslugu kuidas noor fantaasiamaailmates-unistustes elav tujujas tütarlaps pannakse poolvenda hoidma, samas kui neiu ise pigem hängiks väljas kuttidega. Pahuras tujus kutsub tüdruk goblinite kuningat ,et see tüütu imiku kõrvaldaks ning tema suureks üllatuseks on see sekundipärast uksetaga ja teebki nagu kästud hoolimata neiu nutust ,et sai vaid törts nalja tehtud. Vastavalt muinasjutumaa reelitele peab ta läbima nüüd teatud ajajooksul laboründi ,et jõuda kuninga lossi kus väikevend tagasi antaks. Lugu ise on lihtne ega sisalda mingeid erilisi üllatusi või twiste, mis teekonna lahedaks teeb on puhtalt sada protsenti ikkagi loodud sünge ning veider maailm ja nukud mis on tasemel nagu Dark Crystalis, tegijad olevat asja nii tõsiselt võtnud ,et igale olevusele kes kaadrisse juhtub ka isikliku taustaloo ja nime leiutanud. Lisaks goblinitele ja kääbustele näeb vaataja muidu veel Leopoldi venda, abivalmis käsi ja kahjur-haldjaid keda putukamürgiga peletada tuleb. Kuna tegemist ikkagi goblinite maailmaga kes teada tuntud meistrimehed mehaanikas on ka sekka pistut aurupunki golem-mecha ja nutika kondiamajiga töötava tunnelipuhastussüsteemi näol ning lõpus üllatati meeldivalt Salvador Dali visuaalidega. Kui miinustest rääkida siis Jennifer Connelly oli kena tibi ja sobis filmi kenasti. David Bowie jättis aga liigse bedobeari mulje. Noored fännitibid kannatasid friiki muinasmaailma kindlasti vaikides puhtalt liibukates iidoli nägemise pärast ära ning panid glämmikunni eesti pooled punktid filmile. Minule oli aga just Bowie pigem tõrvatilgaks ja arvatavasti ilma temata ei nimetataks asja ka niivõrd cultiks. Muidu mõnus pohmellipeletaja mis meeldis nii mulle kui Blondile väga hoolimata sellest ,et me kumbki ei kuulnud sihtgruppi – lapsed ja noored neiud, kelledele arvatavasti see algselt oli toodetud. Ka magus lõpp ei häirinud väga, tütarlapsest sirgus naine kes õppis ,et mammona ja mänguasjad on tühised ning süvenes veelgi enam oma fantaasiamailmasse ning edaspidi kindlasti ka larpidesse, rollimängudesse ja LSD'sse. Mõnesmõttes meeldis mulle isegi natuke rohkem kui Dark Crystal ja on kahju ,et viimasele kergekäeliselt 9 punni ära sai antud sest päris 10 ei raatsi samas Laboründile ka jagada. Vabandust Blond ,et enne sind postituse ärategin, ehk lohutab see ,et sai teine ajanappusel suht säästukas. Kasvust hoolimatta äärmiselt vapper rüütel. 9/10

2 kommentaari:

Kalver ütles ...

arusaamatuste vältimiseks täpsustan, et mina aspiriini ei tarbinud :)

metsavana ütles ...

Sai pisut tõesti kunstiliselt liialdatud.