Ühel õhtul tegi sõbralik karvane nimega Münt ettepaneku pisut filmi vaadata. Seejuures olin tal üheks sooviks ,et esimena paneksime peale käesoleva röövliloo. Egas siis midagi, polnudki tükim aega ühtegi uuemat ameerika kinokunsti saavutust vaadanud ja kuna Mündil oli film ka kaasas siis jäin heameelega nõusse.
Kunsti ja pangaröövlitest jutustavad filmid moodustavad tegelikult lausa omaette zanri, mis veel vanem, auväärsem ja klisheelikum kui võmmifilmide oma. Algavad need tüüpiliselt röövlite tutvumisega, plaanide tegemise, eeltöö ja luuretegevuse ning kuritööpaiga ülevaatamisega. Järgnevad ettevalmistustööd mõnes tühjas angaaris, väiksemad hõõrumised meeste vahel, pisike romantiline joon on heaks tooniks ka sisse tuua. Lõpuks jõutakse suurejoonelise profesionaalse rünnakuni kus üle noatera pääsetakse (sageli mängus ka pearöövli ammune arch-nemesis politseiametist). Mingi hetk vajub ootuspäraselt kogu üritus pättidele kaela ja olukord tundub täiesti lootusetu kuid siis ilmub ootamatult välja lootuskiir ja kavalate nõksudega pääsevad kriminaalid puhaste poistena. Ootusäravusest kangestunud filmisõber võib aga rahuolevalt kinotoolile nõjatuda ja sõõmu kokakoolat neelata.
Kahjuks ei söanda ülakirjeldatud skeemist irduda ka käesolev film. Kui juba on filmizanri poolt paikapandud teatud rajapiirid ning kohad mida tuleb läbida võiks vähemalt üritada teekond nende punktide vahel põnevaks ja köitvaks muuta. Näiteks jookseks üle raja korra jänes või kostaks võsast karu ragistamist. Midagi üllatavat siin filmis aga pakkuda ei suudeta.
Peategelaste puhul Morgan Freeman veel passiks aga Antonio Banderas on küll noore ja keevalise päti mängimiseks kohe ilmselgelt liiga vana. Jääb mulje ,et üritati teostada samasugust optilist pettust nagu vanades filmides kui hiiglast võeti mängima normaalsuuruses inimene aga tavaliste inimeste rolle etendasid kääbused. Ehk siis loodeti ,et sellise Freemani sarnase äti kõrval ei paistagi Antonio niivõrd keskealine päss kui ta on. Filmi vaieldamatult humoorikamaks kohaks on see kui Banderas peab eriti sita vene disko saatel noort neiut moosima ning temaga tantsima. See nägi välja üllatavalt sarnane kõigi nende kordadega kui mind erakordselt kõrges joobeastmes on klubisse veetud, kus ma seisan lihtsalt käed taskus kesk tantsuplatsi, üritan meenutada kus suunas on wc ning tüdrukud karglevad ümber minu justkui mõne iidse hiiepuu. Muigama pani ka see ,et üliturvalistes süsteemides kasutatakse siiani lasereid mis seekord küll keerlema-pöörlema pandud aga üldiselt annab nende alt siiski läbi pugeda nagu alati. Tundub ,et isegi odav mu kontoris laeall passiv punase silmaga liikumisandur on pädevam neist ülikallitest lahendustest, kuna temast ei anna tossu, spetsprillide ja väikese akrobaatikaga nii lihtsalt mööda hiilida. Ja tänapäeval peaks võimalik olema kasutada juba mahu, rõhu, niiskuse, heli ja teab mis mõõdikud. Filmiloojad võiksid täiesti tõsiselt mõelda enda tehniliste konsultatide vahetusele. Paar nalja seoses sünnipäevatordiga valvuritele ja väikese lõputwistiga isegi tekitasid huvi kuid lõppu susati ikkagi selline iiveldamapanev hunnik romantikat ,et tuju langes taas nulli. Ei olnud kokkuvõtteks just parim meistervarastest jutustav teos.
Melanhoolne Vene taat kes võis pikalt isegi võhivõõrale heietada venelaste kurvast saatusest.
Räigest ipodi reklaamist on saamas paljude uute filmide lahutamatu osa.
See mees oleks pidanud juba ise endale järelkasvu koolitama mitte aga kotijooksuga tegelema.
3/10
Postitused
Ühel õhtul tegi sõbralik karvane nimega Münt ettepaneku pisut filmi vaadata. Seejuures olin tal üheks sooviks ,et esimena paneksime peale käesoleva röövliloo. Egas siis midagi, polnudki tükim aega ühtegi uuemat ameerika kinokunsti saavutust vaadanud ja kuna Mündil oli film ka kaasas siis jäin heameelega nõusse.
Kunsti ja pangaröövlitest jutustavad filmid moodustavad tegelikult lausa omaette zanri, mis veel vanem, auväärsem ja klisheelikum kui võmmifilmide oma. Algavad need tüüpiliselt röövlite tutvumisega, plaanide tegemise, eeltöö ja luuretegevuse ning kuritööpaiga ülevaatamisega. Järgnevad ettevalmistustööd mõnes tühjas angaaris, väiksemad hõõrumised meeste vahel, pisike romantiline joon on heaks tooniks ka sisse tuua. Lõpuks jõutakse suurejoonelise profesionaalse rünnakuni kus üle noatera pääsetakse (sageli mängus ka pearöövli ammune arch-nemesis politseiametist). Mingi hetk vajub ootuspäraselt kogu üritus pättidele kaela ja olukord tundub täiesti lootusetu kuid siis ilmub ootamatult välja lootuskiir ja kavalate nõksudega pääsevad kriminaalid puhaste poistena. Ootusäravusest kangestunud filmisõber võib aga rahuolevalt kinotoolile nõjatuda ja sõõmu kokakoolat neelata.
Kahjuks ei söanda ülakirjeldatud skeemist irduda ka käesolev film. Kui juba on filmizanri poolt paikapandud teatud rajapiirid ning kohad mida tuleb läbida võiks vähemalt üritada teekond nende punktide vahel põnevaks ja köitvaks muuta. Näiteks jookseks üle raja korra jänes või kostaks võsast karu ragistamist. Midagi üllatavat siin filmis aga pakkuda ei suudeta.
Peategelaste puhul Morgan Freeman veel passiks aga Antonio Banderas on küll noore ja keevalise päti mängimiseks kohe ilmselgelt liiga vana. Jääb mulje ,et üritati teostada samasugust optilist pettust nagu vanades filmides kui hiiglast võeti mängima normaalsuuruses inimene aga tavaliste inimeste rolle etendasid kääbused. Ehk siis loodeti ,et sellise Freemani sarnase äti kõrval ei paistagi Antonio niivõrd keskealine päss kui ta on. Filmi vaieldamatult humoorikamaks kohaks on see kui Banderas peab eriti sita vene disko saatel noort neiut moosima ning temaga tantsima. See nägi välja üllatavalt sarnane kõigi nende kordadega kui mind erakordselt kõrges joobeastmes on klubisse veetud, kus ma seisan lihtsalt käed taskus kesk tantsuplatsi, üritan meenutada kus suunas on wc ning tüdrukud karglevad ümber minu justkui mõne iidse hiiepuu. Muigama pani ka see ,et üliturvalistes süsteemides kasutatakse siiani lasereid mis seekord küll keerlema-pöörlema pandud aga üldiselt annab nende alt siiski läbi pugeda nagu alati. Tundub ,et isegi odav mu kontoris laeall passiv punase silmaga liikumisandur on pädevam neist ülikallitest lahendustest, kuna temast ei anna tossu, spetsprillide ja väikese akrobaatikaga nii lihtsalt mööda hiilida. Ja tänapäeval peaks võimalik olema kasutada juba mahu, rõhu, niiskuse, heli ja teab mis mõõdikud. Filmiloojad võiksid täiesti tõsiselt mõelda enda tehniliste konsultatide vahetusele. Paar nalja seoses sünnipäevatordiga valvuritele ja väikese lõputwistiga isegi tekitasid huvi kuid lõppu susati ikkagi selline iiveldamapanev hunnik romantikat ,et tuju langes taas nulli. Ei olnud kokkuvõtteks just parim meistervarastest jutustav teos.
Melanhoolne Vene taat kes võis pikalt isegi võhivõõrale heietada venelaste kurvast saatusest.
Räigest ipodi reklaamist on saamas paljude uute filmide lahutamatu osa.
See mees oleks pidanud juba ise endale järelkasvu koolitama mitte aga kotijooksuga tegelema.
3/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar