neljapäev, 19. veebruar 2009

La maschera del demonio (1960) Black Sunday

Jätk umbes kaks nädalat tagasi alanud filmiblogijate ühiskirjutusprojektile. Mul tekkis tegelikult juba hirm ,et ma ise ei jõuagi nimetatud filmi vaadata. Olin eelnev päev tööl suhteliselt kaua tegeledes mõnede tujukate seadmetega ning sain tulema üsnagi hilisõhtul. Alles kodutrepil meenus ,et olin filmi maha unustanud. Egas siis midagi kui annelinnast kesklinna tagasi vantsima. Tundus natuke ka rumal kui mina kes selle filmi üldse välja pakkusin jätaksin ise lõpuks vaatamata. Väsinuna kuid rahulolevalt, film käes, jõudsin tagasi alles kella kümmneks. Mõnesmõttes oli sellel retkel isegi oma positiivne mõju kuna hämar, salapärane, lumine ja udune Tartu oli mind vaatamise hetkeks õigele horrori lainele häälestanud. Tartu on ju teadagi Arkhami tegelikuks prototüübiks. Film algab pimedal keskajal kuskil Moldaavia kolkas toimuva hukkamisega, mida viib läbi kohalik valitseja isiklikult, kuna hukatavateks on ta oma õde Vajda ning viimase armuke süüdistatuna saatana teenimises. Huvitava nüansina ei seota neid lihtsalt kohe tuleriidale vaid enne lüüakse raske haamri abil pähe kinni hulga seespoolsete ogadega varustatud saatana mask. Neid seejärel põletama asudes puhkeb aga paduvihm mis tule kustutab nii ,et viimaks maetakse hukatud niisama maha – nõid perekonna hauakambrisse ja käsilane lihtsalt sinna lähistele. Edasi jätkub tegevus juba 200 aastat hiljem 19 sajandil kui kaks arsti, dr Kruvajan ja dr Gorobec, kiirustavad läbi sama maakoha mingisugusele seminarile-konverentsile. Nõia hauakambri lähistel läheb neil aga vanker uppi. Parandustööde ajal sirutavad ateistidest härrad pisut jalga ja uudistavad muuhulgas varemetes hauakambrit. Seal suudab vanem doktorihärra sedavõrd kohmakas olla ,et ta mitte ainult ei lõhu nõia kirstu ära vaid ka tilgutab muumjale verd peale ning kõigetipuks panevad mehed veel suveniirina tuuri olulise kurjade vaimude vabalt liikumist takistava ikooni. Nõid on seepeale muidugi peatselt ärkvel ja asub nii arste kui enda lähedal häärberis elavaid sugulasi kimbutama. Horroriks ei söandaks seda filmi enam nimetada. Pigem üks dark fantasy või mõningaste horrorielementidega gooti muinasjutt. Mõned gore elemendid siiski on. Näiteks nõia silmades pulbitsev ja keev mass oli väga hästi tehtud. Silmad on siin filmis olulised ka deemonite tapmisel, nimelt ei tule lüüa puuvaia siin mitte südamesse vaid just silma. Üldiselt hoitakse siiski gooti horrorile omaselt verepealt kokku. Kui kaameratööst rääkida siis oleks 13 Tzameti tegijad võinud Black Sundayist kõvasti eeskuju võtta. Selle mustvalge filmi puhul pole tegemist mitte lihtsalt värvide puudumisega vaid eraldi stiiliga kus Bava oskuslikult mõnuga kontrastide ja varjudega mängib. Ka vanakooli soundtrack meeldis mulle. Bava on kokku kogunud päris muljetavaldav hulga horrorimaailma klisheesid. Olemas on kuri nõid, tema zombit meenutav käsilane, vampiir, suure habemega papp, kaks kartmatut vampiiritapjat ja loomulikult märatsev külarahvas. Puudub veel vaid kuskil lossikongis rahumeelselt nokitsev teadlane. Samas ei mõjunud need teada tuntud tegelased kulunult sest Bava suutis pidevalt kõiki neid saatvaid pisikesi asju teistmoodi teha. No näiteks see tapmine läbi silma. Ka vampiiritapjatega on oma väike konks. Olen teadlikult üritanud kirjutades siiani vältida igasugust Viy (1967) mainimist või sellega võrdlemist sest kuigi mõlemal filmil on aluseks Gogoli lugu on minuarust filmid erinevad nagu siga ja kägu. Ega peale selle ,et kõik keerleb nõia ümber neil muud ühist nagu polegi. Ma pole ise Viy'd lugenud kuid vastavalt netiallikatele olevat seda algset lugu viimaks ka filmi üsnagi vähe jäänud. Üldiselt meeldis mulle aga venelaste Viy tunduvalt enam, esiteks muidugi need seninägematud ja originaalsed taustad. Gooti loss oli siin küll sümpaatne aga juba korduvalt nähtud rekvisiit. Teiseks olen Black Sunday lõpus siiski tera pettunud. Millegipärast ootasin kuni lõpuni välja ,et nüüd kohe kohe tõuseb raginal läbi põrandalaudade vana koll ise ja asub kohmakalt raskel sammul karjuvat külarahvast taga ajama. Või kargavad katakombis kivikirstudest välja väiksematsorti paharetid ning kooljad. Seda aga ei juhtunud ning nõid lasi end mu pettumuseks suhteliselt vaguralt uuesti tapalavale ajada. See kuidas noormees pidi väikese nõiaproovi läbiviima oli küll kaval idee aga jäi väheks. Nii ei saagi kokkuvõtteks loodetud täispunkte anda. Eks aasta oli siis ka veel varajane. UK's oli film isegi keelatud aastani 1968 ja mis siis veel oleks saanud kui zombid ja vana tohletand Vii oleksid ka lõpus trallima hakanud. Sain muide kätte vaid USA versiooni ja kuigi pikkuselt tundus see originaaliga klappivat on väike okas hinges ,et ega midagi vahele ei ole jäetud. Loodan siiski ,et mitte midagi olulist. Mario Bava näitas oma filmides igaljuhul stiili ette millele Argento ja Flulci juba ka tänapäeva inimest häiriva horrori lisasid. Black Sundayst on muideks varasemalt oma blogis kirjutanud veel Jupiter. Ahjah unustasin kiita neiu Barbara Steele suurepärast kaksikrolli nõia ja printsessina, lahe! Punamütsike Ka horrorfilmi kohustuslik element titshot tuli ära, kuigi vaid maalil aga siiski. Noor doktor mõtiskleb ,et kas tema armastatu näeb alasti samasugune välja, neiu vend on kõrval segaduses. Lahe tsärk oli mehel vähemalt Arstid mekivad viinakest Heal filmil mitu nime. Tuntud siis lisaks veel kui House of Fright, Mask of the Demon, Revenge of the Vampire, The Demon's Mask, The Hour When Dracula Comes. 7/10

3 kommentaari:

Sander ütles ...

väga hea vaatamissoovitus. Viist tulnud tõenäoliselt filmi jaoks ainult idee, muidu loost väga erinev ja kaugel.

muda ütles ...

Tjah, tõesti, eks Gogolist (tema loomingust üldisemalt) on siin niipalju vaid järel, et need doktorid kihutavad tõllaga Mirgorodi.

Ongi film ehk rohkem nagu miski homage nimetatud kirjamehele, kui tuletatud töö... Suhteliselt suvaline gooti lugu on ju. Umbes nagu van Helsing.. khmkhm... Hiljuti see telekast tuli ja poole silmaga kaesin ja meenus justament seesinane sinjoor Bava teos.

metsavana ütles ...

Sander: Aitüma, kui meeldis siis soovitaks järgmisena igaljuhul venelaste Viy vaadata, kui vaja saan hankimisel aidata.

Muda: Üldiselt oli Bava teinud originaaliga jah sama mida van Helsingis oli tehtud Draculaga AGA minuarust suutis Bava kõike kordades maitsekamalt teha. Van Helsing oli täiesti punnitatud saast mis ei suutnud olla ühestki otsast ei stiilne, camp ega naljakas.