teisipäev, 15. november 2011

Gibel Sensatsii AKA Loss of Feeling (1935)

Lugu on väga tüüpiline ja propagandistlik oma ajastu laps. On üks idealistlik insener, kes on töölisklassi-kollektiivi ühiste vahenditega inseneride kooli saadetud ja loodetakse salamahti, et saadakse n-ö jalg ukse vahele ja oma kampa kuuluv insener kuhugi tehasesse pulti-kange tõmbama.

Ideeline tobuke aga on samal ajal ehitanud valmis autonoomse, vilesignaalidega juhitava ning super energiaallikaga varustatud mehaanilise töölise ehk roboti. Oma naiivsuses loodab ta, et asendades töölised robotitega, muutub kaup nii odavaks, et tööd ei pea enam keegi tegema ning klassivahed kaovad iseenesest. Õnn saabub (tehase)õuele ning pudrumäed kasvavad agulis iseenesest.

Nii muidugi ei lähe. Robotiseeritud töövahendid võtavad töölistelt viimasegi leiva käest ja töötav klass hakkab streikima. Inseneri hädine katse masinaid ning ploretariaati lepitada lõpeb sellega, et kallistamisaktsiooni käigus pigistab ta robot ühe töölise surnuks. Rahvas hullub sellest täiesti ning nende rahustamiseks võetakse appi sõdurid ning püssid, mille tagajärjel puhkeb mäss.

Pärast seda mobiliseerivad kapitalistid kõik robotid ning lähevad nendega allesjäänud ning mässavaid töölisi karistama. Insener üritab oma kätetööd peatada, kuid masinad sõidavad temast lihtsalt üle. Peale seda ehitavad mässajad valmis oma saatjad ning võtavad robotite juhtimise üle. Kurjad kapitalistid-vabamüürlased surutakse nurka ja võit koos kommunismiga ongi saabunud.

Hinnang filmile: Nagu isegi võisite lugeda, on lugu ise üsna banaalne ja sirgjooneline. Erilisi üllatusi just ei tule ning lõpplahendus on üsnagi selgelt aimatav. Eraldi tahaks ära märkida veel väga toore helilise poole. Helifilm on autoritele-näitlejatele, paistab, võõras atribuut. Näitlemine kipub käima endiselt tummfilmiliku ülemängimisega ning ka dialoog on sama puine kui need mustad vahepalakad, mida tummfilmides näidatakse.

Mida aga filmil kiidaks kõvasti, on selle visuaal. Mitmemeetrised robotid on mõnusad lahedad ja ülikohmakad kobakad. Täielik camp ja kitsh. Sihukesed robotid, mis enda lühikeste käppadega ei tohiks suuta mitte mingeid mõistlikke ülesandeid täita ja peaksid esimesse mudalompi kinni jääma. Samas näevad nad kuratlikult ägedad välja. Eriti stseenides, kus kambakesi üle lageda välja sõtta tormavad. Võrdleks neid viimaseid isegi mõne kõvasti hilisema "Star Warsi" lahinguga. Väikese õlle ja kerge loba kõrvale oli täitsa mõnus vaatamine. Ka kaasvaatajad Jaan ning värske filmiblogija Filmikäpp olid, tundub, minuga päri. 6/10

Urban legend has defined this title as a filmed version of Karel Capek's play R.U.R., apparently on the strength of stills which show the film's robots bearing the logo, RUR. In fact, no screen credit is given Capek or his play, and the plot resembles the play only in the general sense that both concern robots replacing human workers. This film, however, portrays this as a disastrous and villainous idea, in stark contrast to Capek's Utopian view of robotics. In addition, its robots are emotionless and mindless machines, rather than the emotional and rational androids of the Czech play.
Kapitalism on töölisest viimase välja kurnanud
Robot loozis
Purjus leidur möllab koos robodega
Uus robotite isand..
Nurka surutud rikkurid

5 kommentaari:

Ulmeguru ütles ...

Venekeelne pealkiri ja pealkiri inglise keeles – nende seos?

Metsavana ütles ...

Ei oska tõesti seletada. Nii see kuskil interneti andmebaasis oli kirja pandud :/

criticbird ütles ...

Palun vaadake ka minu blogi:

http://blondpoiss.blogspot.com/

criticbird ütles ...

Õigemini minu blogi on:

http://criticbird.wordpress.com/

Metsavana ütles ...

Oot, kumb siis sinu blogi on? :)