Postitused
Mida külmemaks ilmad lähevad, seda vähem kipub jääma aega blogi elus hoida või pikemalt kirjutada. Seda rõõmustavamad on neil aegadel väikesed moraalitõstvad üllatused. Näiteks nädal tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)
Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nigu niuh. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud kogunisti kaks! tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.
Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor. Kuna selgus, et filmimehed ise hilinevad, siis hakkasime kavaga sujuvalt pihta ehk siis soomukiga toodi kohale pirukad, serveeriti kohvi ning tutvustati ka põgusalt muuseumi ja selle eksponaate.
Väikese hilinemisega saabusid siis ka peaosalised koos filmiga, misjärel paluti meid kõiki kinosaali, kustati tuled ja lülitati digiprojektor põrisema.
Mis seal ikka. Ütlen ausalt ära, et filmi osas olid mul tõsised kõhklused. Kõige loogika ja terve mõistuse järgi võttes ei oleks tohtinud mingit head nahka välja tulla kinoloost, kus on 6-7 režissööri, mitukümmend kaamerameest, kunstnikku, "näitlejat" ja kõik nad pealekauba veel ka amatöörid.
Film osutus aga päris muhedaks vaatamiseks. Loomulikult oli sellel mitmesuguseid filmi autorite olematust kogemusest tingitud puudusi. Näitlejad olid kohmakad (Leidus üle- ja alanäitlemist), tempo ei püsinud alati ühtlane jne-jne. Õnneks tasakaalustasid positiivsed küljed negatiivseid. "Täitsa lõpp" kujutab endast humoorikas-jaburat ning campi ja üle võlli keeratud kompotti müstikast, veidrusest, mustast huumorist ning ohtratest vihjetest mitmesugustele teistele Eesti filmidele (nt "Tulnukas"). Mõnus oli ka filmi läbiv positiivne ja värvi-päikese-rohke toon - asi, mida enamus kodumaa filme püüavad kramplikult vältida. Positiivsuse küljelt oli massistseene kah uhke vaadata ning ugri-doomilikke aeglaseid raskeid võtteid pole filmis ühtki. Tuleb nõustuda autoritega, et filmi kõige igavamaks ja venivamaks osaks on tiitrid - pärast nende nägemist tekib tunne, et pooled eestlased lõid kuidagimoodi filmitegemises kaasa.
Ah, mis ma lobisen. Te niikuinii ei usu mind ja süüdistate mind maitsvate lihapirukatega äraostmises. Minge vaadake ise. Kui laginal naerda just ei saa, siis muiata kindlasti ning selline "Maleva"-kõrgune kvaliteet on ka garanteeritult olemas. Objektiiv-subjektiivselt 7/10-8/10
PS: Filmimuuseum soovitan ka kindla peale üles otsida, kui Jerevani peaks asja olema..
6 kommentaari:
Ma lähe reedel Tallinna esilinastusele, Järva-Jaani kutsuti ka, aga loobusin, sest nagunii ei oleks viitsinud sõita sinna. Igal juhul Tallinnas lubati pakkuda rohkemat kui kohv ja keeks, he he!
Ise Järva-Jaani sõitu ei kahetse. Muuseum ja pirukad üksi olid asja väärt :)
Seda muidugi. Ja ega ma viitsi Tallinnas järelpeole kobida, pigem siis juba Tapperisse Verist Pühapäeva kuulama.
Ma lisaks veel, et pirukaid tuleks jagada kõigis kinodes popkorni asemele.
Või mis tähendab tuleks? PEAKS jagama KOHUSTUSLIKULT! Lang tehku vastav seadus !
oh, mind kutsuti ka. juba vist paar nädalat varem. aga no krt, ma ple nii rikas, et sõita iga kuu mandrile..
ps, metsavana, ma tsiteerin sind oma lehes ;)
Saan aru jah, proovisin ju alles äsja omal nahal ära selle saare-mandri vahel sõidu :)
Äge! Tsiteeri aga julgelt :)
Postita kommentaar