teisipäev, 17. veebruar 2009

The Good, the Bad, the Weird (2008)

Hiljuti astus läbi sõber Ove kes üle pika aja kah perest ja koolist eemale saanud. Mängisime soojendusek tiiru-kaks üht ta kaasavõetud lauamängu millede fänn mees on. Kuna tean ,et talle passivad nagu mullegi sellised omapärased ja veidi nihkes westernid ja ,et Sukiyaki Western Django istus meile mõlemile väga siis käisin välja idee vaadata Good bad and weirdi mida olin juba tüki aega ta külaskäigu puhuks hoidnud. Sisu on autori väidetavast kunagisest lemmikfilmit The Good, the Bad and the Ugly'st üldjoontest tuuri pandud. Samas on kõik muidugi mõnusalt nihkes. Juba filmi nimi vihjas sellele ,et tulekul on arvatavasti pigem Leone paroodia kui tõsine uusversioon ja ma ei eksinud. Mõnusalt jantlik sisu, hulk tahtmatuid-tahtlikke nalju ning kiiret askeldamist oli ekraanil rohkelt. Vinti keerati vahepeal nii ,et hakkas juba kahtlaselt ragisema. Kahtlustasime algul Ovega ,et tegemist on postapokalüptilise maailmaga kuid mingihetk mainiti ära ,et tegevuskohaks 30nendad, kahju isegi sellest, oleks võinud nii veel absurdile tuure juurde lisada. Kui miinusest rääkida siis sellest ma ei suuda ise ka aru saada ,et kuidas me suutsime Ovega juba ette aimata varandusega seotud twisti. Samuti oli etteaimatav ,et tegelaste rollid muutuvad filmi käigus aga see kõik häiris üldiselt vähe. Plussina saime rõdul peale filmi suitsu tehes veel pisut mõtiskleda selleüle ,et mis oleks võinud ajaloos muutuda kui Jaapanlased oleksid "aarde" enda kätte saanud. Selge on kindlasti tõsiasi ,et Yoon Tae-goo ehk the weird'ita poleks film kindlasti see olnud mis ta oli. Kahe teise peategelase etteaste jäi minuarust suhteliselt tagasihoidlikuks. Juba see kuramuse lendurimüts millest ta hetkeksi loobuda ei suutnud võttis muigama. The Weirdiga on samuti seotud filmi naljakaimad hetked. Näiteks tuukrikiivris ringijooksmine või siis persenaljad kuskil kesk aasia steppe asuvas lõbumajas. Muusikataust on filmis samuti viimasepeal meenutades kergelt Leone filme aga olles tempokam. Kokkuvõtteks hea meelelahutus, mõnus action ja muhedad naljad. Sobib õlle kõrvale sõpradega vaatamiseks suurepäraselt, Ove pidi seekord küll terviseprobleemide tõttu õlle asemel jogurtiga leppima. Kuigi Sukiyaki Western Django (2007) jääb kokkuvõtteks endiselt edasi mu lemmik aasia westerniks võib teise koha Good bad and weird julgelt hõivata. Järgmisena tahaks aga nüüd vaadata Chelovek s bulvara Kaputsinov. Ah ,et postitus jäi liiga lühikeseks ja pealiskaudseks? Aga lugege siis lisaks järgnevatelt isikutelt nagu: 13-street, KazumiHarakiri, Forza ja Paranoiadisco. 8/10

4 kommentaari:

Forza ütles ...

avv, ma ka seda arvustanud...

metsavana ütles ...

Vabandust, jäi kuidagi kahe silma vahele. Kohe parandan selle vea.

bunsen_lamp ütles ...

Üks asi mis mind häirib nendes Aasia spagettiwesternides on see, et mõned tegelased näevad välja nagu tiineka märg unenägu, mitte korralik retsidivist. Selles filmis näiteks see "hea" karakter, ja Sukiyaki Western Djangos mõlema rivaalitseva bande pealikud. Pigem mingid meigitud Dima Bilanid kui pahelised soolatüüka-larfid. Itaallastel olid ikka pahadel tõega pahad näod peas. Nagu peabki.

metsavana ütles ...

He he, kusjuures sulatõsi, mind ka pisut segab see räpasuse vähesus sellistes filmides. Kaua mehed kõrbes ka müttaks ei kasva habemetüügast ette ega tõmba juuksed salku.