Elasid kord kolm õde: Mater Suspiriorum - the Mother of Sighs, Mater Lacrimarum - the Mother of Tears ja Mater Tenebrarum - the Mother of Darkness. Esimene neist elas Saksamaal ja temaga olid seotud Suspiria (1977) sündmused, teine elas Roomas ja temast jutustab Terza madre, La (2007). Siin filmis keskendutakse New Yorgis paiknevale kolmandale õdele - kõige nooremale, kõige lollimale aga kõige kurjemale. Kui tavaliselt algavad päris paljud Argento filmid ameeriklase saabumisega Itaaliasse siis siin filmi lähevad sündmused käima vastupidiselt jänki kodumaale tagasijõudes. Itaalias muusikat õppiva vuntsi õde on nimelt sissevõetud kolmest nõiast jutustavast raamatust mille kirjutas arhidekt ning alkeemik E Varelli kes kõigile kolmele õele ka maja ehitanud. Neiu huvi asja vastu on niivõrd suur ,et tal on isegi kuidagi õnnestunud end nõiamaja üürnikuks kaubelda ning loomulikult satub ta varsti pahandustesse ja vend tuleb kahtlasevõitu lugu uurima.
Tundub ,et Siin filmis on Argento eriti enda kuulsate visuaalidega vaeva
näinud. Iga kaader on äärmiselt hoolikalt läbimõeldud nii valgustuse kui taustade osas. Meeldejäävad stseenid on sukeldumine keldris olevasse uppunud tubadesse ja kohtumine koolnuga. Kirikut meenutav raamatukogu koos sarimõrvarist alkeemiku töökojaga ja siis muidugi keset suurlinna asetsev laborüntlik nõiamajake ise enda surmavalt ohtliku personaliga, salauste, korrustega ning erksate puna-siniste toonidega. Ehk siis näha saab just sellist maailma mida ma fännan ja ootasin. Müstiline kassitüdruk oli samuti üks täiesti muhe tegelane nagu ka paheline vanamees kes läbi masina kõneles, meenutades nii kangesti Lovecrafti Pimeduses sosistaja peateglast. Seostest tuli meelde millegipärast veel Polanski üheksa väravat, arvatavasti suurusuguste hoonete ja vanade raamatute tõttu.
Mulle meeldib itaalaste teravate kohtade armastus kus vaatajale armu ei anta. Ameerika filmides kui kedagi aknaklaasiga giljotineeritakse pööratakse enne klaasi langemist kombekalt kaamera ära ja alustatakse uue stseeniga Argento suundub aga kohe ohvri juurde tagasi ja võtab ühe suure plaani veel punast värvi välja ajavast kaelast.
Kui nüüd miinustest rääkida siis eelnev Suspiria oli tunduvalt süngem ja pahelisem. Kannatab see film aga samamoodi kui Suspiria pisut kehva lõpu tõttu. SPOILER: Seekord ei susata vana nõida küll mitte ära vaid see põhimõtteliselt ise ehitab endale tuleriida, süütab selle põlema ja tantsib veel lõpuks ka seal otsas. No mida sellise asja peale veel kosta. SOILERI lõpp. Pisut segaseid kohti või kummalisi liine leidub filmis veel. Tundub ,et Argentol on lampide-prozentorijuhtmetega mässates, papist vaheseinu saagides või mõnd ilusat maja sisevõteteks lunides stsenaarium kohati päris äraununenud. Mõnesmõttes on filmitegelaste äraspidises loogikas muidugi ka oma võlu. Lõpuks koguneb neid lõpetamata liine aga liia palju ja see jääb häirima. Goblinit ei olnud kahjuks ka, muusikataust oli samuti progerokk aga Goblin meeldib mulle siin filmis mänginud bändist kõvasti enam. Suspiria pani näiteks kohe peale filmi lõppu netis soundtracki otsima. Samas meeldis see film mulle tunduvalt rohkem kui triloogia kolmas osa Terza madre, küllap välimus mängis siin ka tugevalt oma rolli.
Kuri antikvariaadipidajast juut Kazanian kes kasse tappis ja kelle hiired karistuseks ära sõid. Väga õpetlik lugu, kes kassi tapab saab karistatud.
Aga uudishimu tappis omakorda kassi
Lisaks maagiale tehakse otseloomulikult ka giallot, kuidas teisiti saaksgi.
Mine veel kellelegi appi
Teener meenutas millegipärast pidevalt tall man'i
Vaieldamatult kõige stiilsem raamatukogu mida minu silmad näinud
8/10
Postitused
Elasid kord kolm õde: Mater Suspiriorum - the Mother of Sighs, Mater Lacrimarum - the Mother of Tears ja Mater Tenebrarum - the Mother of Darkness. Esimene neist elas Saksamaal ja temaga olid seotud Suspiria (1977) sündmused, teine elas Roomas ja temast jutustab Terza madre, La (2007). Siin filmis keskendutakse New Yorgis paiknevale kolmandale õdele - kõige nooremale, kõige lollimale aga kõige kurjemale. Kui tavaliselt algavad päris paljud Argento filmid ameeriklase saabumisega Itaaliasse siis siin filmi lähevad sündmused käima vastupidiselt jänki kodumaale tagasijõudes. Itaalias muusikat õppiva vuntsi õde on nimelt sissevõetud kolmest nõiast jutustavast raamatust mille kirjutas arhidekt ning alkeemik E Varelli kes kõigile kolmele õele ka maja ehitanud. Neiu huvi asja vastu on niivõrd suur ,et tal on isegi kuidagi õnnestunud end nõiamaja üürnikuks kaubelda ning loomulikult satub ta varsti pahandustesse ja vend tuleb kahtlasevõitu lugu uurima.
Tundub ,et Siin filmis on Argento eriti enda kuulsate visuaalidega vaeva
näinud. Iga kaader on äärmiselt hoolikalt läbimõeldud nii valgustuse kui taustade osas. Meeldejäävad stseenid on sukeldumine keldris olevasse uppunud tubadesse ja kohtumine koolnuga. Kirikut meenutav raamatukogu koos sarimõrvarist alkeemiku töökojaga ja siis muidugi keset suurlinna asetsev laborüntlik nõiamajake ise enda surmavalt ohtliku personaliga, salauste, korrustega ning erksate puna-siniste toonidega. Ehk siis näha saab just sellist maailma mida ma fännan ja ootasin. Müstiline kassitüdruk oli samuti üks täiesti muhe tegelane nagu ka paheline vanamees kes läbi masina kõneles, meenutades nii kangesti Lovecrafti Pimeduses sosistaja peateglast. Seostest tuli meelde millegipärast veel Polanski üheksa väravat, arvatavasti suurusuguste hoonete ja vanade raamatute tõttu.
Mulle meeldib itaalaste teravate kohtade armastus kus vaatajale armu ei anta. Ameerika filmides kui kedagi aknaklaasiga giljotineeritakse pööratakse enne klaasi langemist kombekalt kaamera ära ja alustatakse uue stseeniga Argento suundub aga kohe ohvri juurde tagasi ja võtab ühe suure plaani veel punast värvi välja ajavast kaelast.
Kui nüüd miinustest rääkida siis eelnev Suspiria oli tunduvalt süngem ja pahelisem. Kannatab see film aga samamoodi kui Suspiria pisut kehva lõpu tõttu. SPOILER: Seekord ei susata vana nõida küll mitte ära vaid see põhimõtteliselt ise ehitab endale tuleriida, süütab selle põlema ja tantsib veel lõpuks ka seal otsas. No mida sellise asja peale veel kosta. SOILERI lõpp. Pisut segaseid kohti või kummalisi liine leidub filmis veel. Tundub ,et Argentol on lampide-prozentorijuhtmetega mässates, papist vaheseinu saagides või mõnd ilusat maja sisevõteteks lunides stsenaarium kohati päris äraununenud. Mõnesmõttes on filmitegelaste äraspidises loogikas muidugi ka oma võlu. Lõpuks koguneb neid lõpetamata liine aga liia palju ja see jääb häirima. Goblinit ei olnud kahjuks ka, muusikataust oli samuti progerokk aga Goblin meeldib mulle siin filmis mänginud bändist kõvasti enam. Suspiria pani näiteks kohe peale filmi lõppu netis soundtracki otsima. Samas meeldis see film mulle tunduvalt rohkem kui triloogia kolmas osa Terza madre, küllap välimus mängis siin ka tugevalt oma rolli.
Kuri antikvariaadipidajast juut Kazanian kes kasse tappis ja kelle hiired karistuseks ära sõid. Väga õpetlik lugu, kes kassi tapab saab karistatud.
Aga uudishimu tappis omakorda kassi
Lisaks maagiale tehakse otseloomulikult ka giallot, kuidas teisiti saaksgi.
Mine veel kellelegi appi
Teener meenutas millegipärast pidevalt tall man'i
Vaieldamatult kõige stiilsem raamatukogu mida minu silmad näinud
8/10
6 kommentaari:
Seoses Tall Maniga - vaatasin kõik neli osa "Phantasmi" ära. Ja mida osa edasi, seda vähem mulle meeldis. Esimene oli ehe ja hea. A kolmandas kadus juba süžee ja neljas oli üldse suuremat sorti segadus. Ja 2011 peaks tulema viies osa... Jääme huviga ootama :D
Ma olen ise Phantasmi vist vaid kaks esimest osa näinud ja seda ka päris omajagu aega tagasi. Võiks lausa uuesti kätte võtta. Mis järgedesse puutub siis ega üldine reegel on enamasti ,et mida edasi seda hullemaks kisub, mõningaid erandeid küll on aga harva.
Mees tappis kassi ära ja karistuseks tapsid hiired mehe ära? Need hiired pidasid oma kassist ikka tõsiselt lugu.
Patuse nuhtlemiseks oli valitud küll eriskummaline vahend aga olen kusjuures täpselt sama lugu ka ühes 30nendate lasteraamatus näinud.
Juurak jääb huviga ootama kui madalale see Phantasmi saaga veel langeda saab.
Ehh Jaanus, Jaanus.Kui ma nüüd puhtsüdamlikult aus olen, siis olin ma selle ammu unustanud, et Phantasmil 5s osa kuskilt tulemas on. Ja noh - kui arvestada praeguse aja tehnilisi võimalusi, siis visuaalselt võib see täitsa vaadatav olla (ning samas apsaluutselt vatsupidine võimalus on ka). Aga jah. TEGELIKULT, nüüd kui Sa seda meelde tuletasid, siis ma täitsa ootan. Tahaks näha, kuidas need uksed ja kerad ja muu atribuutika 21 sajandi võtmes lahendatud on.
Postita kommentaar