teisipäev, 27. jaanuar 2009

The Fearless Vampire Killers (1967) Dance of the Vampires

Filmi kangelasteks olevad professor Abronsius ja tema abiline Alfred (Roman Polanski) juhtuvad vampiiride otsingul väikesesse Transilvania külakesse. Kuigi kohalikud eitavad igasugust vereimejate olemasolu ümbruskonnas hakkavad tegelastele silma mitmed kahtlustekitavad faktid ning nad jäävad asja uurimiseks pikemalt asulasse peatuma mille käigus Alfred armub veel kõrtsipidaja tütresse. Ootamatult aga röövib neiu kuri vampiir-krahv Krolock ja mehed asuvad teele eluka sünge ja pahelise lossi poole ,et päästa tütarlaps ja tappa vereimeja. Filmiga kuulub Polanski teoste hulka mis tehtud Inglismaal koostöös Gérard Brach'iga. Lisaks on see ka esimene naljafilm mida ma Polanskilt siiani näinud, kahtlustan ,et tal neid rohkem pole ka millest tõsiselt kahju sest komöödianäitlejana on tema näol tegemist küll kindlasti väga laheda ja omapärase tegelasega. Juba filmis The Tenant (1976) jäi ta eredalt meelde muheda kuid veidi häiritud poolakana. Siin meeldis aga ta humoorikas pelglik ja tagasihoidlik tegelaskuju mulle veelgi enam. Film ise on väga hästi õnnestunud paroodia vampiirifilmide üle, eriti selliste mida tegi tollajal kuulus Hammer Studio. Selline mitte jantlik vaid maitsekas. Võiks isegi öelda isegi ,et vampiirifilmi zanris sama mis monstrumite ja hullude teadlaste omas Young Frankenstein ning kindlasti parem kui suhteliselt junn nimega Dracula: Dead and Loving It (1995). Lisaks Polanskile leidub filmis veel mitmeid hästi meeldejäävaid kõrvaltegelasi. Näiteks Shagal, kõrtsiomanik kes alles õpib tubli vampiir-ori olema. Temaga seoses meenus muide Hiljuti loetud uurimistöö Euroopa vampiiriuskumuste ajaloost (tänud Xipe). Rahvapärimustes tundusid vampiirid nimelt rohkem seksi kui vereimemise peal väljas olevat ja Shagal oli just selline kiimas ebasurnu kes üleloomulikke võimeid üritas pigem kasutada ,et mööda seina mõne külaneiu kaissu ronida. Polanski tulevane naine Sharon Tate külatüdruk Sarah'i osas on ka kena.Tema edasine saatus oli kahjuks traagiline, vaevalt kaks aastat hiljem tapsid ta nimelt rasedana Charles Manson'i "perekonna" liikmed. Mõnusalt atmosfäärikalt on tehtud kõik taustad, muinasjutulikud laia koheva tehislume ning postakaardilike taustadega. Ka loss on kõleda ja süngena hästi õnnestunud, paistis üsnagi reaalne pealegi mitte papist. Meenus toonidelt-fantaasialt pisut samal aastal tehtud Viy (1967) maailm. Ka lõpus toimuv kirstuga kelgutamine tuletas väga meelde Viy'st tuttavat lennustseeni. Punkti paneb aga filmile raju elavate surnute ball ning vägagi Polanskilik lõpp. Soovitan. Filmil on veel suhteliselt humoorikas alapealkiri: Pardon Me, But Your Teeth Are in My Neck Raske õppustel - kerge lahingus Geivampiir ajab mehikesele ligi.. Esimene veri.. Ja imeilus loodus Kohalikud maamehed peavad nõu Külmavõetud 8/10

2 kommentaari:

Trash ütles ...

Ohoo, läksid kümnepallisüsteemilt kahekümnele üle.

metsavana ütles ...

Ei ole plaaninud minna, lihtsalt huumori mõttes komakohaga hinne, labeleid ma niikuinii ei viitsi kasutada nii ,et seda lihtsam.