Bitka na Neretvi, The Battle of Neretva (1969)

Võrdleksin "Battle of Neretvat" täiesti samal aastal ilmunud "Battle of Britainiga". Kuigi mõlemad filmid on tehtud täiesti erinevatest Teise maailmasõja sündmustest, on vaatenurk ja koloriit neil sama. Ühine on filmidel ka see, et esmaseks peategelaseks on mõlemal sõda. Keskendutakse sündmuste võimalikult värvikale ja detailsele kujutamisele ning erinevate sündmuste loopida olevad inimesed on rohkem selleks, et toimuv ei muutuks liiga kuivaks ja dokumentaalseks ning oleks neid, kelle abil sõjakoledusi vaatajale lähemale tuua. Tegelased on ise selle eesmärgi jaoks valitud võimalikult kirjud ning erinevatest leeridest. Meeldejäävaimad on seejuures neist lisaks tavapartisanidele veel Franco Nero mängitud Itaalia fashistide kapten, kes rõhutud rahva poole üle tuleb (kuidas siis tuntud filmistaar saaks negatiivset tegelast mängida) ja Orson Welles. Viimase nimi on suurte trükitähtedega ka kõigil postritel ja filmitutvutustes ära mainitud, hoolimata sellest, et mehe roll oli tegelikult tühine. Küllap oli lihtsalt erakordne sündmus ,et Lääne-Saksa ja Jugoslaavia filmis mängib ka üks ehtne (ja tuntud) jänki. Nagu inglaste filmis, pole ka siin ressurssidega koonerdatud. Kokku on aetud sümpaatne kogus vanu tanke, kahureid, kuulipildujaid jms militaarset nodi, mida ei kardeta ka sodiks sõita või kaljunukilt alla loopida. Aeg oli vististi toona veel selline, et sai kraavidest ning metsatukkadest seda ajalugu kõvasti tasuta kokku vedada. Statiste on ka paraja polgu jagu - võimalik, et oligi sõjaväeosa kasutatud. Kogu see mass on veel aga omakorda pandud sibama ja veerema üle tõsiselt maaliliste maastike. Tegemist vist isegi ühtede eepilisemate ning visuaalselt võimsamate maismaa lahingustseenidega, mida mina olen näinud. "Neretva" sai muide ka parima võõrkeelse filmi Oscari. Miinustest on muidugi ka siin nagu Britain'i filmis väike propaganda noot sees, kuid kiituseks võib öelda, et päris Tito ülistamiseks ei lähe. Ameerika uued sõjafilmid alates "Saving Private Ryan'ist" on märksa läägemalt patriootlikud. Ka pole fashistid mingid elajad, kes vaeseid partisane sauerkrauti ja spagettidega toorelt söövad, vaid nt ülalmainitud Nero näol näidatakse, et ka nende hulgas oli palju heasüdamlikke ja toredaid inimesi. Muide ei hakanud seekord nagu tavaliselt kombeks pikemalt toimunul peatuma kuna wikis sellest juba päris põhjalikult juttu. Kokkuvõtteks - mina jäin rahule. Mõnus vaatamine, eriti suurelt ekraanilt, ei oskagi midagi ette heita. 9/10 Hea itaalane Nero Romantika silla all mida parajasti valmistutakse õhkima