The Brood (1979)

David Cronenberg on minuarvates kõigist tuntud Ameerika (õudus) filmilavastajatest üks haigema mõttelennuga vendi kes suudab julgelt nn mainstreamist erineda ja oskab hästi hirmude ning sümbolitega mängida. The Brood tuletas tugevalt meelde mehe varasemat 1977 aasta filmi nimega Rabid. Et siis jälle saab näha ühte maakolkas asuvat ja revolutsioonilisi ravimeetodeid kasutavat uurimisasutus-haiglat kus on midagi juba algusest peale selgelt paigast ära. Aga Brood meeldis mulle Rabidist kõvasti enam. Lihtsalt tegevus läks kiiremini käima ja kvaliteetseid õõvakohti oli tunduvalt enam. Fletchu mainis mulle seda filmi soovitades ,et karmim koht tuleb alles lõpus kui ema enda last sööb. Tegelikult valmistas see stseen isegi pettumuse. Polnud seal mingit loodetud verise sealiha järamist vaid limpsas lihtsalt korra keelega üle ja kõik. Hoopis võikamad olid filmi käigus korduvalt välja ilmuvad deemonlapsed. Ma ei väsi kordamast ,et lapsed on õudusfilmis üks hirmuäratavamaid asju ja Cronenberg oskab neist viimast võtta. Mul on seejuures karvane tunne ,et 1989 aasta Pet Cemetary on just Broodist saanud idee ühe enda parima koha jaoks (kui väike zombi taadi jalgadele skalpelliga läheneb). Ahja lõpus tuli esile ka ta lemmikteema ,et kõik on ikkagi peas kinni ning mõttejõud suudab moondada viimaks ka maailma ning hullumeelse kujutluspildid võtta lihaliku kuju. Mõnus horrorfilm. 8/10