Torture Garden (1967)

Film algab näidates viit inimest uurimas mingit tsirkuse atraktsioon. Sellist kus võib näha odavaid veriseid vahakujusid ja mannetud poodud nukku. Asutuse direktor Dr. Diabolo saab ise ka aru ,et eksponaadid on sitt mis sitt ning pakub publikule ,et näitab neile midagi ülimalt salajast ja jubedat (kümne taala eest muidugi) ja viib nad taharuumi kus nurgas kääridega naisekuju. Dr käsul ja ässitamisel (ei julge jah?!) põrnitsevad horrori sõbrad kõik siis ükshaaval kuju ning näevad vaimusilmas mis nendega tulevikus juhtuda võib. (raamlugu lõpeb ja algavad lühilood) Esimene lühijutt alapealkirjaga Enoch on lugu mehest kes külastab enda onu eesmärgiga pressida vanamehelt välja ta tohutu rikkuse saladus. Selgub ,et kratiks on keldrisse vangistatud ja musta kassi kujul liikuv nõid, kes peatselt ka tüübile edasi pärandatakse. Tegemist oli siit kogumikust ühe mulle enim meeldinud looga. Küllap seetõttu ,et olen kassisõber ning neid karvaseid nunnusid olevusi on alati tore näha õudusfilmis juhtival positsioonil. Teine lugu Terror Over Hollywood on ahnest noorest naisest kes ühele staarile külje alla ujub ning avastab ,et tegelikult on kõik ameerika filminäitlejad robotid. Kurat, 60nendatel võis see ju uudis olla, aga kes siis tänapäeval seda ei teaks. Lisaks on lõpplahendus ebaloogiline. Mina oleks härrade asemel küll selle väljapressiva neiu kuhugi jõe põhja installeerinud. "Mr. Steinway" on klaverivirtuoosist kellele tekib silmarõõm, mida aga klaver, kus pesitseb arvatavasti noormehe võimuka ema vaim, kannatada ei suuda. Sellest klipist on kirjutanud enda blogis pikemalt veel KJaanus. Olen temaga seejuures täiesti nõus ,et idee oli iseenesest hea kuid lõpplahendus törts mage. Klaver puksis neiu lihtsalt aknast välja ning kõik. "The Man Who Collected Poe" nimeline lühijutt annab ühtlasi vastuse küsimusele, mida omaaegsed friigid enne Star Wasi ja Star Treki või Sõrmuste isanda ilmumist kollektsioneerisid. Nimelt on hardcore Edgar Allan Poe fänn Cushing gooti õuduse kuninga isiklikult keldrisse luku taha pannud. Lugu tuletas vaadates natuke Misery't meelde. Jälle on üks andunud fänn enda lemmik kirjaniku vangistanud ning sunnib muudkui uusi meistritöid genereerima. Üks huvitav nüanss loo juures on ka see ,et kuigi tegevus keerleb Poe ümber on lugu ise hoopis näpatud Lovecraftilt. Kasutatakse nimelt Charles Dexter Wardi juhtumist pärinevat tuhast reanimeerimist. Lisaks Cushingule lööb siin kaasa muide veel Jack Palance. Ja ongi lõpp. Raamlugu tõmmatakse kokku ja Dr Diablo osutub (üllatus-üllatus) saatanaks endaks. Üheks naeruväärseima välimusega pealekauba. Kokkuvõtteks mitte just Amicus Productionsi parim film. Nappis nii huumorit kui fantaasiat, nõrk. 5/10